25 apr. Ülestõusmisaja 4. pühapäev. 25.4.2021 Jubilate – Hõisake! Jh 14:1–7 Jutlus, Urmas Karileet
Halleluuja! Teie süda on rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära. Halleluuja! Lugemine püha Johannese evangeeliumist 14. peatükist salmidest 1–7, milles Jeesus julgustab jüngreid.
Jeesus ütleb: „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina. Ja kuhu ma lähen, sinna te teate teed.” Toomas ütles Talle: „Issand, me ei tea, kuhu Sa lähed, kuidas me siis võime teada teed?” Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. Kui te oleksite tundnud mind, siis te tunneksite ka mu Isa. Nüüd te tunnete Teda ja olete Teda näinud.” See on püha evangeelium. Kiitus olgu Sulle Kristus!
Jubilate – Hõisakem!
Ülestõusmisaja 4. pühapäeva nimetus on Jubilate – mis tähendab – hõisake! Sõna Jubilate (´hõisake´) väljendab ülestõusmisaja iseloomu. Kirik pühitseb rõõmustades Issanda ülestõusmist ja võitu surma üle ning pöörab pilgu uuele elule taevas, kuhu Jeesus on läinud omadele eluaset valmistama. Kristlastena pole meil siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast (Hb 13:14). Jeesuse ülestõusmine on meile andnud juba nüüd uue loomuse. Kui Kristus tuleb tagasi, saame me Tema kirgastatud ihu sarnaseks.
Ülestõusmisajal meenutame seda, et Kristus oli 40 päeva nähtav oma jüngritele enne, kui Ta taevasse läks. Ja enne kui Ta läks, ütles Issand, et Ta läheb meile aset valmistama meie taevasesse isakoju: „Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.” See evangeeliumisõna on üheks kindlaks tunnistuseks sellest, et Jeesuse järgijatena, tema vendadena ja õdedena ootab meid ees igavene elu Jumala juures. Sealsamas, kus on ka Jeesus, meie taevase Isa paremal käel. Kas pole imeline?
Kuulsin kord kunagise pastor Osvald Tärgi jutlust kolmekordsest ülestõusmisest. Esimene ülestõusmine on see, mida me ülestõusmise ajas tähistame. Jumal on Jeesuse surnust üles äratanud ja ma ütleme, et ka meie usume seda. Me ütleme seda igal jumalateenistusel oma usutunnistuses: „Mina usun … kolmandal päeval üles tõusnud surnuist“.
Teine ülestõusmine on see, mille kohta võime lugeda apostel Pauluse sõnu kirjas Efeslastele: „Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud.“ Ja Kolossa kirjast võime lugeda: „Kui te nüüd koos Kristusega olete üles äratatud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel.“ Meid on koos Kristusega üles äratatud uuele elule, et meiegi otsiksime seda, mis on ülal. See on teine ülestõusmine.
Kolmas ülestõusmine on veel ees. See sünnib siis, kui Jeesus tuleb tagasi oma teises tulemises. Siis tõusevad kõik uinunud üles Jumala väes. Ühed küll igaveseks hukatuseks, teised aga igaveseks eluks. See on kolmas ülestõusmine.
Jumala rahva koduigatsus
Joni Earikson Tada on naine, kes on kirjutanud üle 40 kristliku sisuga raamatu. Tema tekste on tõlgitud ka eesti keelde. Ta on olnud üle poole sajandi ratastoolis. Noorena oli ta väga sportlik. Hilisteismelises eas hüppas ta vette tundmatus kohas hindamata õigesti vee sügavust. Selle tulemusena jäi ta keha õlgadest allpool halvatuks ja pidi ta veetma ülejäänud elu ratastoolis. Alul oli tal väga raske sellega leppida. Järk järgult õppis ta uut moodi elama.
Esimesena õppis ta maailma hoides pintslit suus. Neid maale müües võttis ta ette üha suuremaid asju. Tema puue ei takista tal olla abielus Tada nimelise jaapani mehega. Joni on kirjutanud: “Ma ei jõua ära oodata seda aega, kui ma ükskord oma ülestõusmise ihus saan tõusta taas oma jalgadele. Esimene asi, mida ma siis teen on see, et ma langen alla oma ülestõusmisihu põlvede peale ja tänan Jumalalt kõige eest!”
Issand ütleb meile jumalamees Moosese suu läbi: „Ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates Tema häält ja hoidudes Tema poole!”
Kui Jumal on meid koos Kristusega üles äratanud ja elavaks teinud, siis on meie ülesandeks ka jääda sellesse uude ellu. Meil on vaja uut elu, sest üldjuhul me kulutame liiga palju ja jagame liiga vähe. Mõistame kohut liiga palju ja hoolime liiga vähe. Ootame liiga palju ja teeme head liiga hilja.
Mooses ütles: „Vali nüüd elu“. Milles see uus elu seisneb? Moosese sõnul tähendab see uus elu vähemalt kolme asja: Esiteks. Armasta Issandat, oma Jumalat. See on Jeesuse käsk Teiseks. Kuula Jumala häält. Jumala häält kuuleme Piiblis. Kolmandaks: Hoia tema poole. Olgem kogu oma eluga Jumala poolel. Tehes tema tahtmist ja elades tema sõna järgi.
Mina usun ihu ülestõusmist ja igavest elu
Vahendan siinkohal tõestisündinud loo isast ja pojast, usust ülestõusmisesse ja igavesse ellu. Paljud on kuulnud inglasest nimega Eric Clapton. Teda loetakse üheks maailma ajaloo kõige väljapaistvamaks ja paremaks kitarristiks. Enam kui poole sajandi pikkusel muusiku teel on ta võitnud kokku 18 Grammyt, maailma hinnatuimat muusika auhinda. 30 aastat tagasi märtsis (20.3.1991) elas ta oma elus läbi suure tragöödia. Tema nelja ja poole aasta vanune poeg Conor kukkus õnnetul kombel välja New Yorgi pilvelõhkuja 53 korruse aknast ja sai surma. Umbes üheksa kuu pikkuse leina aja lõpus kirjutas Eric Clapton oma traagiliselt hukkunud väikese poja mälestuseks laulu „Tears in Heaven“ ehk „Pisarad taevas“. Selles on sõnad:
Kas sa tunned mind ära, kui sind taevas ma näen?
Kas kõik on jälle sama, kui sind taevas ma näen?
Tugev olema ja edasi elama pean.
Sest mina, ei ole veel taevas seal.
Kas mul käest kinni sa võtad, kui sind taevas ma näen?
Kas mind püsti sa tõstad, kui sind taevas ma näen?
Aeg sind maha murda võib, aeg sind põlvedele suruda võib.
Aeg su südame murda võib, aeg sinult palvet paluda võib.
Ma olen kindel, et igavese ukse taga rahu on seal.
Ja ma tean, et pisaraid ei ole enam taevas seal.
Eric Claptoni elu ei olnud kerge lapsepõlvest alates. Tema ema oli vaid 16 aastat vana, kui Erik sündis vallaslapsena. Tema isa oli üks abielu rikkunud Kanada sõdur, kes lahkus enne Ericu sündi tagasi Kanadasse oma naise juurde. Ericut kasvatasid vanaema ja kasuvanaisa, keda ta pidas oma vanemateks. Lapsena arvas oma ema olevat oma vanema õe. Ema jättis Ericu juba väiksena vanavanemate kasvatada ning sõitis ookeani taha alustama uut elu ja uut peret.
Eric oli 9 aastat vana, kui ta sai teada oma tegeliku sünniloo. See jättis sügava jälje tema edasisele elule. Andeka kitarristina hakkas ta varakult esinema erinevates ansamblites. Juba teismelisena sattus ta sõltuvusse erinevatest meelemürkidest, mille käes ta kannatas kokku järgnevad paarkümmend aastat. Näiteks, oli tema elus aegu, kus ta ainuüksi heroiini peale kulutas ligikaudu 16000 dollarit nädalas.
Kui Ericu poeg oli umbes aastane, oli ta ühel järjekordsel võõrutusravil. Kuna ta ise oli kasvanud üles ilma isata, soovis ta oma pojale paremat lapsepõlve. Ta soovis murda needuse ahela, et tema poeg ei näeks teda kui alkohoolikut ja narkomaani. Seda mõeldes kadus jõud tema jalgadest ja ta langes põlvili haiglapalati põrandale. Ta oli põgusalt kuulnud oma elu üle andmisest Jumalale. Seni oli takistanud seda teha tema uhkus. Nüüd ta tundis, et ta ise ei suuda ennast aidata ja ta vajab üleloomulikku abi. Nii alistus ta Jumalale. Paar päeva hiljem koges ta füüsilist muutust enese juures. Issand oli kuulnud ta palvet, alustas ta päästmist tema sõltuvustest ja muutis ta elu.
Igavene elu algab koos päästega juba siin ja praegu
20 aastat pärast seda palvet oma haiglapalatis kirjutas Eric Clapton oma mälestuste raamatus: „Sellest päevast alates olen ma alustanud iga oma päeva palvega, paludes põlvedel Jumala abi eelolevasse päeva. Ja iga oma päeva olen ma lõpetanud taas põlvedel, tänades Jumalat kõige eest. Minu jaoks on oluline palvetada põlvitades, sest see aitab mul olla alandlik Jumala ees. Ja ma tean ja ma olen kogenud, et palve aitab. Nii lihtne see ongi.“
Enam kui 30 viimast aastat on ta suutnud olla kaine, Issanda imelise abiga. Suure leina ajal, pärast oma väikese poja hukkumist, oli tal suur oht langeda taas tagasi meelemürkide hukutava mõju alla. Aga Jumal kinkis talle tarkust, meelekindlust ja jõudu otsustada, et kaine olles ja kaine püsides saab ta parimal võimalikul viisil austada oma hukkunud poja mälestust. Poja mälestuseks kirjutatud laul „Pisarad taevas“ näitas Claptoni usku ülestõusmisesse ja igavesse ellu. Aidaku Jumal meidki teda paluda ja tänada igal hommikul ja õhtul ning andku tarkust jääda Issandale ustavaks igas olukorras, ka mures ja leinas.
Käsmu kalmistul on mälestusmärk ühele noormehele, Käsmu merekooli kursandile, kes talvel oli kuuldavasti kukkunud läbi merejää ja hukkunud 16 aasta vanuselt. Tema hauaristil on sõnad: „Sa elasid küll üürikest, siin kurja ilma sees, nüüd aga maitsed igavest, suurt rõõmu mis on käes.“
Lõpetuseks
Õpetaja Enn Auksmann on selle pühapäeva sõnumi kokku võtnud järgnevalt: „Ainus tee Isa juurde on Jeesus. Tema on tee ja tõde ja elu, sest Ta on inimeseks saanud Jumal. Mingit teist teed ei ole, nagu ei ole ka mingit võimalust mitte kohtuda Jeesuses Jumalaga. Kes näeb Jeesust, näeb Jumalat; kes tunneb Jeesust, tunneb Jumalat; kes usub Jeesusesse, usub Jumalasse. Kes Temast loobub, loobub Jumalast. Aga kes usub Temasse, see on leidnud nii Jumala kui igavese elu ja tõe. Jeesus ei ole mitte niivõrd tee, mida mööda keegi peab alles minema (praegu või tulevikus) Isa juurde, vaid eeskätt tee, mida mööda Jumal on juba tulnud inimeste juurde.” Tsitaat lõpeb.
Oma surma ja ülestõusmisega avas Jeesus meile tee sinna, kus on tema ise. Issand ise on meile sinna teed juhatanud. Keskaja Madalmaade munk Thomas Kemppisest on kirjutanud: „Kui meil poleks teed, poleks põhjust minna. Kui meil poleks tõde, poleks põhjust teada. Kui meil poleks elu, poleks põhjust elada.“ Tänu Jumalale igavese elu õnnistuse eest. Lõpetan Jeesuse sõnadega, kes ütleb: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu, kui minu kaudu.” Aamen.