28 märts Palmipuudepüha – Aukuninga alandustee. 28.3.2021
Armu ja rahu Jumalat meie Isalt ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt.
Üks kirurgist misjonär rääkis kord ühe loo oma kogemusest töötades Gaza sektoris. Ta oli kord opereerinud üht vaest naist ja läks teda pärast operatsiooni vaatama. See oli väga vaene pere, kelle majapidamine ja elatis koosnes angoora küülikust ja kahest kanast. Naine kogus angoora küülikult karvu, tegi sellest lõnga ja müüs seda ning see oli nende ainus elatis. Nad toitusid kanamunadest, mida said oma kahelt kanalt. Naine soovis kirurgile osutada tänu selle eest, et see oli teda tervendanud ning palus tollel jääda nende juurde lõunale. Kirurg nõustus ja ütles, et ta saaks tulla tagasi ligikaudu poolteise tunni pärast, kui ta on käinud vaatamas veel üht lähedal olevat patsienti. Tagasi tulles avastas ta, et naine oli lõunaks valmistanud küüliku ja kaks kana. Naine oli ohverdanud kõik, mis neil oli, kogu nende elatise tänuks selle eest, et kirurg oli lõikusega päästnud naise tervise. Kaasaja heaolu ühiskonna inimesel on raske mõista nii suurt tänulikkust ja ohvrit. Palmipuude pühal meenutame Jeesust, ta viimase maise elunädala alguses saabumas Jeruusalemma, kuhu ta läheb päästma ning lunastama sind ja mind. Läheb, et kanda ristile kogu inimkonna eksimused ja haigused.
Palmipuudepühaga algab Aukuninga alandustee. Betaanias võitud Jeesus läheb Jeruusalemma vastu kannatusele ja surmale. Aga just see sai võidu ja lootuse märgiks, mida ka palmioksad sümboliseerivad. Palmipuude pühal asume meie koos Kristuse kirikuga suure nädala pikkusele teekonnale, et elada kaasa Kristuse maise elu viimasele etapile ja kogu inimkonda lunastavatele sündmusetele.
Vaata, Sinu kuningas tuleb!
Prohvet Sakarja raamatus on prohveteering, mis kirjeldab rohkem kui poole tuhande aasta pärast sündivat Jeesuse kuninglikku saabumist Jeruusalemma Palmipuude pühal. Sakarja ajal oli Jumala rahvas kaotanud oma vabaduse, riigi, maa, pühakoja ning elanud aastakümneid pagenduses, võõraste võimude all. Iisraeli tabanud hävingu ainsaks tõeliseks põhjuseks on taganemine Jumalast, kes on oma rahva karistamiseks – ja seeläbi puhastamiseks ning uuendamiseks – kasutanud mitmesuguseid võõrvõime, paganarahvaid. Nüüd oli saabunud aeg oma maale tagasi pöördumiseks ning selle üles ehitamiseks – eeskätt Jeruusalemma ja Jumala templi taastamiseks. Väline ülesehitus on võimalik aga ainult juhul, kui rahvas uueneb kõigepealt sisemiselt – nii on templi taastamine eeskätt tolle seesmise uuenemise väline peegeldus.
Prohvet Sakarja kuulutas, et kuningas tuleb emaeesli sälu seljas. Justinus Märter kasutab emaeeslit ja tema sälgu võrdpiltidena vastavalt Iisraeli rahva ja paganarahvaste kohta: emaeesel on harjunud käima ikkes, nagu Iisraeli rahvas Seaduse all, ohjeldamatu sälg on aga nagu seni ilma seaduseta elanud paganad. Sarnast võrdpilti tarvitab ka Martin Luther, kes näeb ikke all käivas emaeeslis meie vana liha ja verd, mida tuleb tööle sundida, aga mis on ikkagi laisk ja vastupanija, ning rõivastega kaetud sälus, keda pole nähagi, ent kes sellegipoolest kannab Kristust, meie usku, mis meid evangeeliumi väes ilma tegudeta õndsusele kannab. (Jutlus Palmipuudepühal 1523).
Kristlaste jaoks on siin tegemist üheseltmõistetava ettekuulutusega Kristusest (vrd Mt 21:4–5; Jh 12:15), kes on tulnud, et päästa inimkond patust ja rikutusest ning sellega kaasnevast hävingust, kes kuulutab, loob ja toob lepituse ja rahu, tervenemise ja võimaluse uueks alguseks, eluks Jumala täiuses, selleks iseennast alandades ja ristisurma alla painutades. Nagu Vana Testamendi jumalarahvas ei saa ega tohi prohveti sõnul loota ei iseendale ega kellelegi või millelegi muule peale ainuüksi Jumala, nii kuulutab Uus Testament Jeesusest Kristusest, et „kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks“ (Ap 4:12). Prohveti ettekuulutusele kuningast, kelle valitsus ulatub ilmamaa ääreni, vastavad Jeesuse sõnad Temale antud täielikust meelevallast nii taevas kui maa peal (Mt 28:18).
Kui nisuiva sureb, siis see kannab palju vilja
Johannese evangeeliumist loeme (Jh 12:1–8), et järgmisel päeval, kohtas Jeesus Jeruusalemma reisides palverändurite salka, kes tema pealinna saabumisest kuuldes talle palmiokstega vastu tulid. Vastutulnud olid vaimustatud uudisest Laatsaruse surnust ülesäratamisest. Et Kiidroni oru veertel ei kasvanud siis vist datlipalme, võisid pühadeks kaasa võetud oksad olla kas Jeeriko palmisaludest või siis kaasa võetud kodust. Aga kust olid paasapüha palverändurid juba Jeerikos või veel kodus olles saanud mõtte varuda lehvitamiseks palmioksi? Jumalik ettehooldus ja ilmutus?
Rahvahulk tervitas Jeesust kuningana, kuigi ei teadnud siis veel midagi tema kuningaseisuse olemusest. Seda teadis vaid Tema üksi. Püha Augustinus tuletab meelde, et Jeesus teeb end kuningaks mitte selleks, et alamatelt andamit nõuda või sõjaväge värvata. Jeesus Kristus valitseb hingi ja juhib oma rahvast igavese elu teedel. Väitega, et Jeesus eeslisälu leidis, püüab evangelist tõenäoliselt osutada, et Jeesust ajendas sellele sammule juubeldav, kuid väheteadlik rahvahulk. Tegusõna „leidis“ näib kajastavat sündmuse juhuslikku loomust – kuid eks olnud Jumal kõike seda kavandnud ja ilmutanud selle juba prohvet Sakarjale! Prohveti poolt kirja pandu ei olnud mitte tegevusjuhis Jeesusele, vaid tema tegevuse aruanne tulevikust.
On jumalik printsiip, et elu sünnib surma kaudu. Et vilja kanda, peab nisuiva maapinda langema ja surema. Evangeeliumis on jutt ühest konkreetsest nisuivast, Jeesusest enesest. Kristus on maapinda surnud nisuiva ja meie oleme temast võrsunud vili. Nisuiva suremine on piltlik. Kui ta hakkab idanema, siis ta muudab vormi, ajab juuri, lükkab lehekesi mullakamara alt välja. Tegelikult on ta palju elavam, kui põllumehe viljasalves hoitud kuivad terakesed. Aga just sellest kuivusest peab loobuma, „surema“ iseenda suletusele, üksindusele. Minema kõige pealt sügavale maa sisse, et siis sealt tõusta kõrgele päikese poole ja kanda vilja. On tähtsamaid asju, kui see, mida meie siin ma peal eluks peame.
Lugesin kord ühest kibestunud mehest, kel oli haige hing, meel ja ihu. Ta oli haiglas raskes olukorras aga mitte selle pärast, et ta oleks nakatunud viirusega, vaid tema enese viha ja kibestumine olid mürgitanud tema vaimu ja ihu. Ühel päeval, olles oma elu madalseisu põhjas, küsis ta haigla õelt: „Kas teil oleks mulle anda midagi, mis lõpetaks selle kõik?“ Mehe suureks üllatuseks vastas õde: „Hea küll, ma annan teile midagi, mis selle kõik lõpetab.“ Õde läks palati öökapi juurde, võttis selle sahtlist Piibli, avas selle ja luges: „Sest nõnda on jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Jh 3:16). Kui õde oli selle lugemise lõpetanud, ütles ta: „Kui te sellesse usute, siis see lõpetab kõik. Jumal armastab teid, andestab teile ja võtab teid vastu oma lapseks“. Oma südame põhja uurides mõistis mees, et see, mis see õde oli rääkinud, oli tõde. Mida enam mees selle lihtsa vastuse peale mõtles, seda enam hakkas see avaldama tervendavat mõju tema elule ja tervisele. Lõpuks aktsepteeris ta Jumala armastuse tema vastu ja võttis vastu usu kingituse. Mehe soov täitus Jeesuse viimaste sõnadega ristil: „See on lõpetatud!“
Õpetaja Enn Auksmann on Palmipuudepüha sõnumi kokku võtnud järgmiselt: „Jeesus näeb nii Vana Testamendi prohvetikuulutustes kui templiteenistuses eeskätt ettekuulutust ja eelkujutist sellest, mis on teostunud Temas: Tema on tõeline tempel, kus tuleb avalikuks Jumala ligiolu ja vägi, röövlikoopast saab taas palvekoda ja pimedaist nägijad ning jalutud hakkavad jälle käima; Tema on tõeline ohver, kelle surm toob lepituse ja elu kõigile, kes Ta vastu võtavad; Tema on see, kelle auhiilgus paneb kiitust laulma isegi väetimad lapsed ja keeletud; Tema on see, kellesse uskujad teevad kord vägevamaidki tegusid, kui on seni näinud Teda tegemas, ega pea kuivama viljatuna, vaid võivad kanda igavese elu vilja.“
Palmipuudepühal siseneb Jeesus Jeruusalemma, et viia ristile kõik meie patud ja eksimused, haigused ja vigasused, selleks et meie saaksime olla nendest vabad. Iga inimese tee igavesse ellu läheb läbi Jeesuse ristisurma Suurel Reedel. Jeesus ütleb: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.“ (Jh 14:6) Aamen.
Urmas Karileet
EELK Käsmu koguduse õpetaja