Kõik kristlased – nii elavad kui surnud – kuuluvad kokku ja moodustavad üheskoos Jumala rahva ruumi ja aegu ületava osaduskonna. Kristlasi ei saa lahutada oma Issandast miski, isegi mitte surm (Rm 8:38).
Kristlik matusetalitus on hüvastijätt lahkunuga lootuses kord Taevases kuningriigis taas näha. Matusel palutakse rahu lahkunu hingele ning tröösti ja lohutust leinajatele Jumalalt, meie Loojalt.
Matuse talitusega seonduvaid traditsioone on Eestimaal väga palju ja need erinevad piirkonniti väga palju. Traditsiooniliseks matuseks võib pidada matust, mis hõlmab endas kodunt ära saatmist, matuseteenistust kirikus ning muldasängitamist kalmistul. Kuid tänapäeva kiiretempolises maailmas ja eelkõige Tallinna piirkonnas on laialt levinud ka tuhastamis matused, kus siis peetakse talitus krematooriumis ning hiljem on võimalik urni mulda sängitamise talitus koos haua õnnistamisega.
Matusetalitus peetakse vastavalt omaste soovile ja võimalustele.
Kiriklik matus on hingehoidlik talitus, mis on suunatud ennekõike lahkunu lähedastele. Matusetalituse puhul ei tehta enamasti vahet, kas lahkunu oli ristitud või mitte. Kui leinajad soovivad just kiriklikult oma lähedast ära saata, on kohane seda nõnda ka teha. Kui lahkunu ei ole ise oma tahet matusetalituse osas väljendanud, on reegel, et ristitud inimene tuleks kindlasti ka kiriklikult matta.
Kes võib matta?
Matusetalitust võib toimetada vaimulik või mõni koguduse poolt volitatud mittevaimulik (ilmik). Kahtluse korral, kas matjal on kiriku volitused, tuleks seda küsida kohalikult koguduselt. Ilmikud, kes teostavad nn kiriklikke matuseid ilma koguduse volituseta, ei ole matjatena legitiimsed, isegi kui nad kasutavad selleks kirikliku matuse korda.
Kuidas ja kuhu maetakse?
Kiriklik matus võib olla mitme- või üheosaline. Mitmeosalise matuse puhul võidakse alustada ärasaatmistalitusega lahkunu kodust või muust sobilikust paigast, teostatakse Jumala kätte usaldamine kirikus ja matmine kalmistul. Nendele võib liituda veel eelnevalt peetud palvus pärast surma ja puusärki panek ning järgneda peielaud.
Matusetalituse muusika ja ülesehituse puhul on võimalik alati teha muudatusi vastavalt lähedaste soovidele. Enne matusetalitust toimub kohtumine matust läbiviiva vaimulikuga, kellega lepitakse kokku matusetalituse muusika, kõneldakse läbi lahkunu elulugu ja tema tähendus lähedastele. Samuti lepitakse kokku, kas ja kuidas toimub matusetalitusel pildistamine, kuidas liigutakse protsessioonides, ning kas ja millal puusärki avatakse.
Lahkunu maetakse ametlikult registreeritud surnuaeda. Oluline on matmise puhul arvestada, et lähedastel oleks lihtne tulla hauda korrastama.
Kas lahkunu kremeerimine on lubatud?
Luterlikus kirikus on aktsepteeritud nii kirstumatus kui kremeerimise järgne urnimatus. Kremeerimise puhul võib ärasaatmistalitus toimuda nii enne kui ka pärast tuhastamist. Tuhastamise puhul on oluline, et urn saaks võimalikult peatselt peale kättesaamist maha maetud või asetatud võimalusel urniseina ehk kolumbaariumisse.
Millal lahkunut mälestada?
Mitmel pool toimub lahkunu esimene mälestamine kohe matusejärgsel pühapäeval koguduse jumalateenistusel. Üha levinum on vana tava tulla lahkunut mälestama veel 40 päeva möödumisel tema surmast. Sellele järgneval pühapäeval süüdatakse kirikus tema mälestuseks küünal ja loetakse hingepalvet. Sobilik on lähedastel mälestamise ajaks ka ise kirikusse tulla. Edaspidi on kohane mälestada lahkunut igal aastal tema sünni- ja surma-aastapäeval ning selle kalmistu surnuaiapühal, kuhu ta on maetud.
