Nii Ilumäel, Vainupeal, Eskul kui Käsmus on olnud kõneaineks, kuidas oleks õigem nimetada nende külade pühakodasid. Ajalooliselt on nende hoonete nimetuseks olnud kabel. See oli õige ja korrektne sellest ajast alates, kui nendesse piirkondadesse ehitati esimesed puust pühakojad, mis olid üsna väikesed ja tagasihoidlikud. Algusaegadel ei olnud seal iseseisvaid kogudusi, vaid need kuulusid kihelkonnakiriku teenimispiirkonda. Iga järgmine pühakoda ehitati aga üldjuhul suurem ja oli üha enam väikese kiriku moodi ning neid sai hakata nimetama kihelkonnakiriku abikirikuteks. Kas oleks kaasajal nimetuse “kabel” asemel õigem kasutada nimetust “kirik” või mitte, seda käesolevas kirjutises uurimegi.
Sõna „kabel“ päritolu on seotud neljandal sajandil elanud püha Martiniga Tours’ist, kelle poolikut keepi ehk mantlit (ladina keeles cappa) säilitasid reliikviana Frangi kuningad. Martin oli Rooma kaardiväe noor ohvitser, kui ta ühel ööl kohtas kerjust. Et kerjus külmetas, rebis Martin oma mantli pooleks ja andis teise poole kerjusele. Järgneval ööl nägi ta unes Jeesus Kristust, kellel oli ümber seesama mantlipool, mille Martin oli ära andnud. Selle sündmuse ajel sai Martinist munk ning hiljem piiskop. Püha Martini poolikut keepi hakati hiljem reliikviana kaasa võtma sõjaväljale. Capella’ks kutsuti telki, milles seda reliikviat hoiti. Sõnast capella on eesti keelde tulnud nimetus “kabel”. Capellas missat pidanud preestreid hakati nimetama „capellani“ – sellest sõnast on eesti keelde tulnud ka nimetus „kaplan“.
Kabel on kirikust väiksem kristlik sakraalhoone või ruum. Kabel võib kuuluda ka mõne suurema institutsiooni juurde nagu kirik, kool, haigla, vangla vms, ent võib samas ollagi iseseisev ehitis. Kaasajal võib kabeliks kohandatud ruume leida ka näiteks lennujaamades, sadamahoonetes, ostukeskustes või mujal.
Suuremates kirikutes on nimetatud kabeliteks eraldiseisvaid ruume, kus asub teisene altar. Sageli on kabeleid rajatud surnuaedadele, samuti jõukamate perekondade hauakohtadele (hauakabelid).
Enamasti paiknesid kohalikud kabelid eemal kihelkonnakeskustest. Neid on nimetatud ka abikirikuteks. Abikirik on suurema koguduse peakiriku teenimispiirkonna ääremaal olev hoone – abikiriku koguduse pühakoda. Abikirikutel olid üldjuhul oma töötegijad (nt köster või jutlustaja, kirikuteenija, kellamees, vöörmünder vms), kes korraldasid abikiriku koguduse elu kohapeal. Abikirikutes ehk kabelites polnud tavaliselt oma iseseisvat kogudust ega palgalist vaimulikku. Selliseid kihelkonnakirikute abikirikuid ehk kabeleid oli Eestis enne teist ilmasõda umbes neljakümne ringis.
Sadakond aastat tagasi hakkasid kunagised abikirikud järk-järgult iseseisvuma. Paljudest abikiriku kogudustest said iseseisvad kogudused. Suuremad neist said omale ka oma kirikuõpetajad. Ajavahemikul 1919 kuni 1939 sai EELK juurde umbes poolsada uut iseseisvat kogudust, millest pooled olid endised abikiriku kogudused. Teiste hulgas sai 1926. aastal iseseisvaks ka Ilumäe kogudus, endine Kadrina abikiriku kogudus. Aastal 1945 iseseisvus seitse endist abikiriku kogudust, teiste hulgas sündis siis ka Käsmu kogudus.
Kuna Eskul ja Vainupeal iseseisvaid kogudusi ei ole ning need mõlemad asuvad ajaloolisel Haljala kihelkonna territooriumil ja Haljala koguduse teenimispiirkonnas, siis oleks korrektne Esku ja Vainupea pühakodasid nimetada jätkuvalt abikirikuteks ehk kabeliteks.
Võib väita, et samal hetkel, kui endisest abikiriku kogudusest saab iseseisev kogudus, samast hetkest võib seda abikirikut ehk kabelit hakata nimetama kirikuks.
Ajalooliselt ei ole sellele eelpool mainitud määratlusele kuigi palju tähelepanu pööratud ja nii on endiseid abikirikuid inertsist jätkuvalt kabeliteks nimetatud ka pärast koguduse iseseisvumist. Nii on see olnud ka viimased 95 aastat Ilumäel ja 75 aastat Käsmus. Ikka veel räägitakse Ilumäe ja Käsmu kabelitest. Oma osa on selles Muinsuskaitseameti ametlikul dokumentatsioonil, mis nimetab Ilumäe ja Käsmu pühakodasid jätkuvalt kabeliteks. Rääkides Muinsuskaitseameti töötajatega olen aru saanud, et selles andmebaasis oleks võimalik kabel kirikuks muuta. Käsmus, Laane tee ja Neeme tee ristmikul on pruuni värvi silt, mis inertsist juhatab: „Käsmu kabel 0,2 km“. Selle all mõistetakse tegelikult Käsmu kirikut. Käsmu kabeliks on korrektne aga nimetada nn „Kindrali kabelit“ ehk von Dellinghausenite suguvõsale kuulunud hauakabelit, mis asub Käsmu kirikust paarsada meetrit eemal.
Sõna „kirik“ on eesti keelde tulnud nähtavasti saksa keele kaudu (saksa Kirche). Paljudes keeltes on see sõna sarnane ning on saanud oma kõla kreekakeelsest sõnast “kyriakon” (kreeka kyrion), mis tähendab “Jumalale kuuluv”. Sõna „kirik“ eelkäija toodi keldi kristlaste poolt Inglismaale ja sealt Kesk-Euroopasse. Saksamaal hakkas Kirche tähendama kristlikku usulist kogudust. Sõnal „kirik“ on eesti keeles mitu tähendust, sh:
· kõik ristitud inimesed (kes nimetavad end kristlasteks ehk Jumala rahvaks, nt Kristuse kirik);
· kristlike koguduste organisatsiooni üldnimetus (nt Eesti Evangeelne Luterlik Kirik);
· pühakoda või hoone, kuhu kogudus jumalateenistuse pidamiseks koguneb (nt Käsmu kirik).
Käesolevas artiklis tähistab sõna „kirik“ pühakoda, kuhu kogudus koguneb jumalateenistuse või talituse pidamiseks. Kokkuvõtteks võiks lihtsustatult nentida, et abikiriku kogudus koguneb jumalateenistuseks abikirikus ehk kabelis ja iseseisev kogudus koguneb jumalateenistuseks kirikus. Alati on olemas ka erandid. Suuremates kirikutes, kus on mitmeid erinevaid külgaltaritega kabeleid, võib kogudus teenistuseks koguneda ka mõnes nendest kabelitest. Need erandid ei mõjuta ega muuda üldist põhimõtet.
Urmas Karileet, Käsmu, Haljala ja Narva koguduste õpetaja
