Piht on hingehoidlik talitus, millel inimene tunnistab vaimuliku juuresolekul Jumalale oma eksimused ja võtab siira kahetsemise korral vaimulikult vastu pattude andeksandmise. Me kõik oleme alles teel täiuse suunas, oleme patused ja ekslikud ning seetõttu vajame kõik andekssaamise kogemust. Kuigi igal jumalateenistusel toimub ka ühispiht, siis erapiht võimaldab ennast sügavamalt läbikatsuda ja saada väga isiklik ja lähedalt puudutav andestuse kogemus. Lisaks sellele on erapihi eel või järel võimalus pikemaks hingehoidlikuks vestluseks.
Piht
Kus ja kellele pihitakse?
Enamikes luterlikes kirikutes ei ole kasutusel pihitoole. Siiski leitakse pihitalituseks privaatne ja sobilik koht kirikus või mõnes muus paigas. Pihitalituse võtab vastu vaimulik, kellel on ametist tulenevalt kohustus pidada pihisaladust. See tähendab, et mitte midagi pihil kuuldust ei tohi ta avaldada ühelgi moel kolmandatele isikutele.
Kuidas pihitakse?
Pihiks on soovitatav valmistuda kümne käsu abil, vaagides oma tegusid ja tegematajätmisi. Pihil tuleb nimetada oma konkreetsed patud, ilma otsimata põhjendusi või vabandusi. Võimalusel tuleks enne esimest pihti kohtuda oma vaimulikuga, kes annab juhtnööre pihiks valmistumiseks.
Kes võib käia pihil?
Piht on ennekõike ristiinimese õigus, sest pattudest lahtimõistmine toimub usu peale Jeesusesse Kristusesse. Küll aga on igal inimesel sõltumata tema usulistest veendumustest õigus tulla kirikusse paluma hingehoidlikku vestlust.