21 märts Paastuaja 5. pühapäev 21.3.2021. Kannatuste pühapäev
Mk 12:1–12
Armu ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt olgu meile kõikidele rohkesti.
Paastuaja 5. pühapäeva rõõmusõnum on evangelist Markuse järgi, 12. peatüki salmidest 1–12:
Jeesus hakkas mõistu rääkima: „Üks inimene istutas viinamäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile. Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast. Rentnikud võtsid aga sulase kinni, peksid teda ja saatsid minema tühjade kätega. Ja taas läkitas ta nende juurde teise sulase. Sellele nad lõid pähe ja teotasid teda. Ja ta läkitas veel teise ja tolle nad tapsid, ja paljusid teisi; mõnda nad peksid, mõne aga tapsid. Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: „Ehk nad häbenevad mu poega!?” Need rentnikud aga rääkisid omavahel: „Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!” Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid viinamäelt välja. Mida teeb viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte. Kas te pole lugenud seda kirjakohta: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks!? See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis.” Ja nad otsisid võimalust Teda kinni võtta, ent kartsid rahvahulka. Nad ju mõistsid, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta. Ja nad läksid ära, jättes Ta sinnapaika.
See on püha evangeelium. Kiitus olgu Sulle, Kristus.
Pühapäeva evangeeliumis võrdles Jeesus ennast kiviga, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks. Ometi sai see kivi ehitise kõige olulisemaks kiviks. Jeesus tsiteeris siin salmi Psalmist 118, „Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks!?“
Üks vana pärimus räägib meile loo sellest, kuidas kivimurrus valmistati ette üks suur ja ilus kivi ning viidi Saalomoni templi ehitusplatsile. Ehitajad aga ei leidnud sellele kohta ehitises ja see jäeti kõrvale. See oli kogu aeg ehitajatel ees ja jalus. Lõpuks lükati see kõrvale, järsakust alla orgu. Ehitustööde lõppjärgus leiti aga, et puudub üks väga oluline kivi, mis oli hädavajalik templi ehituse lõpetamiseks. Seda otsiti kõikjalt, saadeti järelpärimine ka kivimurdu, kuid tulemusteta. Viimaks meenutati, et selline kivi oli olnud ehitusplatsil aastaid tagasi, kuid toona kõrvale jäetud ja ehitusprahiga ära visatud. Seda mindi otsima ehitusjäätmete hulgast. Õnneks leiti see üles vigastamata, toodi ehitusplatsile ja pandi pidulikult oma kohale. See oli tipukivi, mis sidus kokku võlvikaared ja mis pandi kohale viimasena. Selliselt sai kivi, mille hooneehitajad olid kõrvale heitnud, hoone kõige olulisemaks kiviks.
Kui Jeesus räägib endast kui elavast kivist, siis seda saab tõlkida vähemalt kahel viisil. See on iga ehitise esimene kivi – nurgakivi, aga sama hästi võib see tähendada ka võlvkaare viimast kivi, tipukivi ehk päiskivi. Võlvi ehitamisel asetati see oma kohale viimasena. See hoiab koos kogu võlvi. Narva Aleksandri kiriku kuplil on selline päiskivi Eestimaa kubermangu vapiga. Jeesus ütleb: „Mina olen alfa ja oomega, A ja O, algus ja ots“. Tema on esimene ja viimane kivi Jumala templis ja meie ristiinimestena oleme kõik ülejäänud kivid.
Peetruse kirja autor kutsub kõiki lugejaid üles, et ka meie laseksime endid ehitada elavate kividena Jumala hooneks. Ka meie oleme elavad kivid, kui usaldame endid Jumala, kui suure Ehitusmeistri kätte. Tema ise lihvib meid selliselt, et me igaüks leiame enesele koha Jumala templis, mis ei ole kätega rajatud ja mis püsib taevas igavesti. Tema poolt lihvituna leiame igaüks omale ka sobiva teenimise koha ja -viisi oma elus ja kodukoguduses. Kui Jumal meid lihvib olema sobivad tema Püha Vaimu eluasemeks, siis võib see vahel tunduda ka kannatusena.
Apostel Paulus ütles (Ef 2:19–22): „Nii ei ole te siis enam mitte võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus ise on nurgakivi, milles kogu hoone on kokku liidetud ja kasvab pühaks templiks Issandas, kelles ka teid üheskoos üles ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus.“ Issand ise ehitab meid jätkuvalt oma Vaimu eluasemeks. Jumal ise liidab meid oma elava ehitisena aluskaljule ja nurgakivile Jeesusele Kristusele, kelles ka „kogu hoone kokku liidetakse Jumala eluasemeks Vaimus“.
Kristuse kannatuse, surma ja ülestõusmise läbi on Ta meid lunastanud. Me kuulume Temale. Jeesus ütles Isale: „Sina oled andnud nad mulle“. Jumal Isa ise on andnud meid Kristusele. Jeesus kutsub jätkuvalt enese juurde, et üles ehitada neid, kes kuulevad ja tulevad. Vastus elu mõtte otsimisele seisneb osaduses Jumalaga. Lunastuse keskmes ei ole viimselt inimene, vaid Jumal. Kuulutada tähendab rääkida kõigest, mis Jumal on teinud ja kes ta on. Jeesus ütleb: „Mina olen valinud teid ja seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks.“ Jeesus ise on meid igaühte valinud. Tänu Temale saame olla kogu aeg Jumala ligiolus, Temaga osaduses. Sest Jeesus ise kinnitab: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures, ajastu lõpuni“.
Jumal on küll alati inimestega, aga inimesed ei ole alati koos Jumalaga. Sellest rääkis ka paastuaja 5. pühapäeva evangeeliumi tekst. Looja on kõik loonud ja inimestele kasutada andnud. On inimesi, kes keelduvad Issanda autoriteeti ja omandisuhet tunnistamast. Nad on omastanud selle, mis kuulub Loojale ega tunnista Teda omaniku ja isandana. Nad keelduvad andmast Jumalale, mis Temale kuulub ning suhtuvad vaenulikult nendesse, keda Issand on nende juurde läkitanud. Nad on valmis ka Jumala Poja välja heitma oma kojast ja oma elust. Sarnaselt „kiviga, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks.“ Nende saatus on kurb. „Mida teeb viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte“.
Paastuaja 5. pühapäeva kutsutakse ka kannatuste pühapäevaks. Ees on paastuaja viimased kaks nädalat. On aeg mõtiskleda Kristuse kannatustele meie eest. „Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud“, ütleb Jumal prohvet Jesaja suu läbi. Kannatuste sõnumi võiks kokku võtta kolme mõttega: esiteks, kannatusel on mõte. Teiseks, iga kannatus lõpeb kord ära. Ja kolmandaks, Jumal ise aitab meid igas kannatuses ja kannab meid neist läbi. Jumala abi on alati suurem, kui ükskõik milline kannatus. Jumal teab meie igaühe eluolukorda. Raskused ja kannatused kasvatavad meie usku ning hädaolukorrad muutuvad võimalusteks kogeda Jumala armu ja suurust enneolematul moel.
Püha Patric, kelle mälestuspäev oli möödunud nädalal, on kirjutanud oma noorusaja orjapõlve kohta tema jaoks võõra rahva keskel järgmist: „Ma olin 16 ja ei tundnud tõelist Jumalat. Aga sellel võõral maal hakkas Jumal avama minu uskmatuid silmi ja ma minust sai usklik.“ Noormees hakkas kogema, et tema röövimine vanematekodust ja koduigatsus võimaldasid tal õppida paremini tundma Kristust. Ta kirjutas: „Ma õppisin Jumalat tänades vastu võtma kõike, mis minuga juhtus, nii head, kui halba. Jumala armastus ja aukartus kasvasid minus üha enam ja enam ning niisamuti ka minu usk. Oli päevi, mil ma lugesin sadakond palvet ja niisama palju öösel. Seetõttu ei teinud mulle viga ei lumi ega jää ega vihm“.
Ühes „Sõna tänaseks päevaks“ vihikus oli kord palve, mida sobib paluda igas kannatust põhjustavas olukorras: „Taevane Isa, tunnen, et olen võimatus olukorras ja mul ei ole väljapääsu. Lase mul tunda Sinu lähedust ja julgustust, mis tuletavad mulle meelde, et kõik on võimalik sellele, kes usub. Saada minu maapealsele probleemile oma taevane lahendus. Tänan Sind täna selle eest, et Sina oled minu Jumal, kes on valmis ka mind aitama igas kitsikuses ja kannatuses.“ Aamen.