Üks lugu räägib ühest pärismaalasest, kes oli esimest korda linnas. Kõige enam hämmastas teda kõikjal särav elektrivalgus pimedal ajal, mida ta nägi esimest korda elus. Ta viis oma kodukülla kaasa hulga elektripirne ja lüliti. Kodukülas seadis ta elektripirnid üles oma onni külge ja kutsus inimesed pimeduse saabudes imet vaatama. Lootusrikkalt vajutas ta külaelanike saabudes lülitit, kuid midagi ei juhtunud. Valgust elektripirnidesse ei tulnud, sest külas ei olnud elektrit. Nii nagu elektripirn ei lähe põlema lahus elektrienergiast, nii ei suuda keegi midagi lahus Jumalast. Sest Jeesus ütleb: „Mina olen viinapuu ja teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse see kannab palju vilja, sest lahus minust ei suuda te midagi teha!“
Inglise kirjanik C. S. Lewis on kirjutanud: „Looja on inimese kavandanud selliselt, et meid elus hoidvaks „kütuseks“ on Jumal ise. Tema ise toiduks meie hingele ja vaimule. Selleks ei sobi mitte midagi muud. Seepärast ei ole võimalik olla ka õnnelik ilma Jumalata. Issand ei taga meile õnne ja rahu temast lahus. Sest lahus Jumalast ei ole ei elu ega rahu.“ Tsitaat lõpeb.
Kui jääme Jumala külge nagu oks puu külge, siis on meis ka Jumala armastus. Püha Johannes kirjutas: „Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!” Johannes meenutab oma lugejatele ja ka meile, et armastuse sõnalisest väljendamisest ei piisa.
Pastor Jerry Shirley on ühes oma jutluses kasutanud lugu, mis olevat kunagi kristlaste tagakiusamise ajal juhtunud kusagil endises Nõukogude Liidus. Nõukogude ajal olid keelatud ristirahva kirikuvälised kogunemised. Ühe põrandaaluse koguduse koosolekule sisenesid ootamatult kaks automaatidega relvastatud sõdurit ja hüüdsid: „Anname 5 minutit aega lahkuda kõigil, kes on valmis hülgama Jeesuse Kristuse. Kõik ülejäänud lastakse kohapeal maha!“ Saabus tõe hetk, kus igaüks katsus läbi oma südame, kas ma olen valis surema Kristuse pärast. Enamik jäi siiski paigale, mõned üksikud lahkusid häbelikult langetatud peadega. Seepeale hüüdis üks sõduritest. Kas see on kõik? Ta tõstis oma püssi ja hüüdis, see on viimane võimalus lahkuda. Veel üks inimene jooksis välja. Pärast seda keerasid sõdurid ukse lukku ja pöörasid oma automaatpüssid rahva poole. … Seejärel asetasid nad oma püssid põrandale ning üks neist ütles: „Vennad ja õed. Ka meie oleme kristlased. Aga me ei taha teenida Issandat mitte kellegagi koos, kes pole valmis surema Jeesuse Kristuse eest. Nüüd, kus on alles jäänud ainult tõelised ustavad ristiinimesed, sooviksime koos teiega Jumalat teenida.“ Võib vaid arvata milline teenistus neil sel päeval oli. Tsitaat lõpeb.
Ma palvetan, et langenud maailm võiks näha Jumala armastust välja paistmast meie kodudest ja kogudusest. Me kõik teame kedagi, kes ei ole veel päästetud. Püüelgem selle poole, et saaksime neile näidata Jumala armastust oma tegudega. Usuisa Martin Luther on öelnud: „Ma sooviksin olla Kristuseks oma ligimesele“. Võib olla oled sina ainsaks Kristuseks mõnele inimesele, keda ta kunagi elus näeb. Võib olla oled sina ainsaks Piibliks, mida ta kunagi loeb.
Jeesus ütles täna meile, et ta on valinud meid ja on seadnud meid selleks, et me läheksime ja kannaksime vilja ja et see vili jääks? Kui Jeesus ütleb et, see vili jääks, siis siit ei loe välja, et see kunagi otsa lõpeks. Nii tohime eeldada, et vili, mida kanname, peaks jääma kestma igavesti. Milline peaks olema meie elu ja töö vili, mis jääks kestma igavesti? Midagi materiaalset ei kesta igavesti. Igavesti taevas kajavad vastu meie armastuse teod mida oleme teinud oma kaasinimese heaks.
Ühe lehe peatoimetaja soovis, et üks noor ajakirjanik kirjutaks sõbrapäeva eel lehte loo armastusest. Enne aga palus toimetaja ajakirjanikult rääkida, mida tähendab tema jaoks armastus. Ajakirjanik hakkas rääkima lillelõhnalisest aiast kuuvalgel koos oma armsamaga. Toimetaja peatas teda ja ütles. Luba ma räägin sulle, mida mina armastuse all mõtlen. See on tõusta soojast voodist külmal talveööl ja minna hoolitsema haigete laste eest. Teod kõnelevad sõnadest valjemini. Olemuslikult ei ole armastus ei tunne ega jutt, vaid teod. Kui armastus on tõeline, siis väljendub see tegudes. Jumala armastus meie vastu väljendus selles, „Sest nõnda on … et ta oma ainusündinud poja on andnud …“ See on ennastohverdava armastuse tegu.
Ühes piiblitunnis lugesime Pauluse 1.kirjast korintlastele 13 peatükist „Armastuse ülemlaulu“.
Selle peale küsis üks piiblitunnis osaleja, et kas Piibel õpetab ka seda, kuidas oleks võimalik täita Jeesuse suurt armastuskäsku „Armastada Jumalat ja armastada ligimest“? See on võimalik siis, kui elame osaduses Jumalaga nagu oks ja puu. Sellisel juhul voolab Jumala armastus ka meisse.
Vihkamine iseloomustab maailma, mille prototüübiks on Kain. See on pärit kuradist ning viib mõrva ja vaimuliku surmani. Armastus iseloomustab kogudust, kelle prototüübiks on Kristus. See pärineb Jumalast ja osutab Püha Vaimu ligiolule usklikus südames, mis teeb võimalikuks ka eneseohverduse.
Kristus jättis oma elu meie eest, et meiegi jätaksime oma elu oma ligimese eest. Mõõdupuuks on Kristuse armastus. Paraku ei suuda inimesed enamasti armastada isegi mitte oma kõige armsamat, oma abikaasat ja selle traagiliseks tulemuseks on abielulahutused. Ligikaudu pooled kõikidest Eestis sõlmitud abieludest lahutatakse. Ainus hea uudis on see, et abielulahutuste arv Eestis selle sajandi jooksul on olnud langustrendis.
„Igaüks, kes armastab on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat“. Armastus on tunnistuseks, et oleme tulnud surmast ellu. Kes ei armasta, see ei ole veel surmast ellu jõudnud. Armastus on test meie kristlikust usutunnistusest, sest tõeline armastus – eneseohverduse mõttes –
ei ole inimesele tema langenud olukorras loomupärane. Armastuse olemasolu on tõend inimese uuestisünnist ja tema sees elavast Pühast Vaimust.
Armastamine on ka Jumala käskude pidamine ja selle tegemine, mis on temale meelepärane. Kunagi olevat ühest pisivargast saanud Jumala riigi töötegija ja jutlustaja. Vanad harjumused aga tuletasid end ikka meelde. Kord oli ta läinud mööda ühest kanalast ja teda tabas kiusatus sealt mõni kana kaasa võtta. Ruttu pöördus ta palves Jumala poole ja ütles: “Issand, sinu omand on ohus. Ja ma ei mõtle selle all kanu!”
Ülestõusnud Õnnistegija on meile avanud taevariigi väravad, ja teinud meist taevariigi kodanikud juba siin maailmas. Apostel Paulus nimetab meid Jumala kodakondseteks öeldes: „Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed.“ (Ef 2:19). Jumala riigi kodakondsus kohustab meid käituma Jumala perekonna liikmele vääriliselt, mõtlema, ütlema, tegema head, armastades Jumalat ja ligimest. Issand ise aidaku meid selles ja täitku meid oma armastusega, et me seda suudaks.
Jumala armastuses kasvamiseks on kolm lihtsat soovitust:
“Ja kes peab Tema käske, püsib Jumalas ja Jumal temas.”
Jeesus ütleb: “Mitte teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks.” Väga lohutav on teada, et vaatamata kõikidele meie puudustele, on Jumal näinud, et ta saab meid kuidagi kasutada oma töös. Tema ise on meid valinud ja tema jätkab meie sees oma head tööd, et me kannaksime temale meelepärast vilja. Vili on see, millel on igavikuline väärtus.
Lõpetuseks. Ühes koguduses oli üks naine saanud usklikuks ja teatas kõigile, et tema on nüüd Kristuse pruut. Kui mõned avaldasid seepeale kahtlust, et kas Jeesus ei oleks võinud omale kedagi kenamat pruudiks valida, siis ei lasknud see naine ennast häirida vaid vastas: “Ise ta valis sellise!”
Jeesus üteb: “Mina olen valinud teid.” Ta on meid valinud, et me kannaksime vilja. Ja mitte tavalist vilja, vaid sellist, mis kestaks ka üle aja ja igaviku piiri. Vilja, mis oleks nähtav ja kogetav ka taevas. See võib olla see, mida Jeesus silmas peab, kui ta ütleb kord viimsel kohtupäeval: “Tõesti ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes minu kõige pise-matest vendadest, seda te olete teinud mulle!” (Mt 25:40). Aamen.
]]>Jeesus ütleb: „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina. Ja kuhu ma lähen, sinna te teate teed.” Toomas ütles Talle: „Issand, me ei tea, kuhu Sa lähed, kuidas me siis võime teada teed?” Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. Kui te oleksite tundnud mind, siis te tunneksite ka mu Isa. Nüüd te tunnete Teda ja olete Teda näinud.” See on püha evangeelium. Kiitus olgu Sulle Kristus!
Jubilate – Hõisakem!
Ülestõusmisaja 4. pühapäeva nimetus on Jubilate – mis tähendab – hõisake! Sõna Jubilate (´hõisake´) väljendab ülestõusmisaja iseloomu. Kirik pühitseb rõõmustades Issanda ülestõusmist ja võitu surma üle ning pöörab pilgu uuele elule taevas, kuhu Jeesus on läinud omadele eluaset valmistama. Kristlastena pole meil siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast (Hb 13:14). Jeesuse ülestõusmine on meile andnud juba nüüd uue loomuse. Kui Kristus tuleb tagasi, saame me Tema kirgastatud ihu sarnaseks.
Ülestõusmisajal meenutame seda, et Kristus oli 40 päeva nähtav oma jüngritele enne, kui Ta taevasse läks. Ja enne kui Ta läks, ütles Issand, et Ta läheb meile aset valmistama meie taevasesse isakoju: „Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.” See evangeeliumisõna on üheks kindlaks tunnistuseks sellest, et Jeesuse järgijatena, tema vendadena ja õdedena ootab meid ees igavene elu Jumala juures. Sealsamas, kus on ka Jeesus, meie taevase Isa paremal käel. Kas pole imeline?
Kuulsin kord kunagise pastor Osvald Tärgi jutlust kolmekordsest ülestõusmisest. Esimene ülestõusmine on see, mida me ülestõusmise ajas tähistame. Jumal on Jeesuse surnust üles äratanud ja ma ütleme, et ka meie usume seda. Me ütleme seda igal jumalateenistusel oma usutunnistuses: „Mina usun … kolmandal päeval üles tõusnud surnuist“.
Teine ülestõusmine on see, mille kohta võime lugeda apostel Pauluse sõnu kirjas Efeslastele: „Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud.“ Ja Kolossa kirjast võime lugeda: „Kui te nüüd koos Kristusega olete üles äratatud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel.“ Meid on koos Kristusega üles äratatud uuele elule, et meiegi otsiksime seda, mis on ülal. See on teine ülestõusmine.
Kolmas ülestõusmine on veel ees. See sünnib siis, kui Jeesus tuleb tagasi oma teises tulemises. Siis tõusevad kõik uinunud üles Jumala väes. Ühed küll igaveseks hukatuseks, teised aga igaveseks eluks. See on kolmas ülestõusmine.
Jumala rahva koduigatsus
Joni Earikson Tada on naine, kes on kirjutanud üle 40 kristliku sisuga raamatu. Tema tekste on tõlgitud ka eesti keelde. Ta on olnud üle poole sajandi ratastoolis. Noorena oli ta väga sportlik. Hilisteismelises eas hüppas ta vette tundmatus kohas hindamata õigesti vee sügavust. Selle tulemusena jäi ta keha õlgadest allpool halvatuks ja pidi ta veetma ülejäänud elu ratastoolis. Alul oli tal väga raske sellega leppida. Järk järgult õppis ta uut moodi elama.
Esimesena õppis ta maailma hoides pintslit suus. Neid maale müües võttis ta ette üha suuremaid asju. Tema puue ei takista tal olla abielus Tada nimelise jaapani mehega. Joni on kirjutanud: “Ma ei jõua ära oodata seda aega, kui ma ükskord oma ülestõusmise ihus saan tõusta taas oma jalgadele. Esimene asi, mida ma siis teen on see, et ma langen alla oma ülestõusmisihu põlvede peale ja tänan Jumalalt kõige eest!”
Issand ütleb meile jumalamees Moosese suu läbi: „Ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates Tema häält ja hoidudes Tema poole!”
Kui Jumal on meid koos Kristusega üles äratanud ja elavaks teinud, siis on meie ülesandeks ka jääda sellesse uude ellu. Meil on vaja uut elu, sest üldjuhul me kulutame liiga palju ja jagame liiga vähe. Mõistame kohut liiga palju ja hoolime liiga vähe. Ootame liiga palju ja teeme head liiga hilja.
Mooses ütles: „Vali nüüd elu“. Milles see uus elu seisneb? Moosese sõnul tähendab see uus elu vähemalt kolme asja: Esiteks. Armasta Issandat, oma Jumalat. See on Jeesuse käsk Teiseks. Kuula Jumala häält. Jumala häält kuuleme Piiblis. Kolmandaks: Hoia tema poole. Olgem kogu oma eluga Jumala poolel. Tehes tema tahtmist ja elades tema sõna järgi.
Mina usun ihu ülestõusmist ja igavest elu
Vahendan siinkohal tõestisündinud loo isast ja pojast, usust ülestõusmisesse ja igavesse ellu. Paljud on kuulnud inglasest nimega Eric Clapton. Teda loetakse üheks maailma ajaloo kõige väljapaistvamaks ja paremaks kitarristiks. Enam kui poole sajandi pikkusel muusiku teel on ta võitnud kokku 18 Grammyt, maailma hinnatuimat muusika auhinda. 30 aastat tagasi märtsis (20.3.1991) elas ta oma elus läbi suure tragöödia. Tema nelja ja poole aasta vanune poeg Conor kukkus õnnetul kombel välja New Yorgi pilvelõhkuja 53 korruse aknast ja sai surma. Umbes üheksa kuu pikkuse leina aja lõpus kirjutas Eric Clapton oma traagiliselt hukkunud väikese poja mälestuseks laulu „Tears in Heaven“ ehk „Pisarad taevas“. Selles on sõnad:
Kas sa tunned mind ära, kui sind taevas ma näen?
Kas kõik on jälle sama, kui sind taevas ma näen?
Tugev olema ja edasi elama pean.
Sest mina, ei ole veel taevas seal.
Kas mul käest kinni sa võtad, kui sind taevas ma näen?
Kas mind püsti sa tõstad, kui sind taevas ma näen?
Aeg sind maha murda võib, aeg sind põlvedele suruda võib.
Aeg su südame murda võib, aeg sinult palvet paluda võib.
Ma olen kindel, et igavese ukse taga rahu on seal.
Ja ma tean, et pisaraid ei ole enam taevas seal.
Eric Claptoni elu ei olnud kerge lapsepõlvest alates. Tema ema oli vaid 16 aastat vana, kui Erik sündis vallaslapsena. Tema isa oli üks abielu rikkunud Kanada sõdur, kes lahkus enne Ericu sündi tagasi Kanadasse oma naise juurde. Ericut kasvatasid vanaema ja kasuvanaisa, keda ta pidas oma vanemateks. Lapsena arvas oma ema olevat oma vanema õe. Ema jättis Ericu juba väiksena vanavanemate kasvatada ning sõitis ookeani taha alustama uut elu ja uut peret.
Eric oli 9 aastat vana, kui ta sai teada oma tegeliku sünniloo. See jättis sügava jälje tema edasisele elule. Andeka kitarristina hakkas ta varakult esinema erinevates ansamblites. Juba teismelisena sattus ta sõltuvusse erinevatest meelemürkidest, mille käes ta kannatas kokku järgnevad paarkümmend aastat. Näiteks, oli tema elus aegu, kus ta ainuüksi heroiini peale kulutas ligikaudu 16000 dollarit nädalas.
Kui Ericu poeg oli umbes aastane, oli ta ühel järjekordsel võõrutusravil. Kuna ta ise oli kasvanud üles ilma isata, soovis ta oma pojale paremat lapsepõlve. Ta soovis murda needuse ahela, et tema poeg ei näeks teda kui alkohoolikut ja narkomaani. Seda mõeldes kadus jõud tema jalgadest ja ta langes põlvili haiglapalati põrandale. Ta oli põgusalt kuulnud oma elu üle andmisest Jumalale. Seni oli takistanud seda teha tema uhkus. Nüüd ta tundis, et ta ise ei suuda ennast aidata ja ta vajab üleloomulikku abi. Nii alistus ta Jumalale. Paar päeva hiljem koges ta füüsilist muutust enese juures. Issand oli kuulnud ta palvet, alustas ta päästmist tema sõltuvustest ja muutis ta elu.
Igavene elu algab koos päästega juba siin ja praegu
20 aastat pärast seda palvet oma haiglapalatis kirjutas Eric Clapton oma mälestuste raamatus: „Sellest päevast alates olen ma alustanud iga oma päeva palvega, paludes põlvedel Jumala abi eelolevasse päeva. Ja iga oma päeva olen ma lõpetanud taas põlvedel, tänades Jumalat kõige eest. Minu jaoks on oluline palvetada põlvitades, sest see aitab mul olla alandlik Jumala ees. Ja ma tean ja ma olen kogenud, et palve aitab. Nii lihtne see ongi.“
Enam kui 30 viimast aastat on ta suutnud olla kaine, Issanda imelise abiga. Suure leina ajal, pärast oma väikese poja hukkumist, oli tal suur oht langeda taas tagasi meelemürkide hukutava mõju alla. Aga Jumal kinkis talle tarkust, meelekindlust ja jõudu otsustada, et kaine olles ja kaine püsides saab ta parimal võimalikul viisil austada oma hukkunud poja mälestust. Poja mälestuseks kirjutatud laul „Pisarad taevas“ näitas Claptoni usku ülestõusmisesse ja igavesse ellu. Aidaku Jumal meidki teda paluda ja tänada igal hommikul ja õhtul ning andku tarkust jääda Issandale ustavaks igas olukorras, ka mures ja leinas.
Käsmu kalmistul on mälestusmärk ühele noormehele, Käsmu merekooli kursandile, kes talvel oli kuuldavasti kukkunud läbi merejää ja hukkunud 16 aasta vanuselt. Tema hauaristil on sõnad: „Sa elasid küll üürikest, siin kurja ilma sees, nüüd aga maitsed igavest, suurt rõõmu mis on käes.“
Lõpetuseks
Õpetaja Enn Auksmann on selle pühapäeva sõnumi kokku võtnud järgnevalt: „Ainus tee Isa juurde on Jeesus. Tema on tee ja tõde ja elu, sest Ta on inimeseks saanud Jumal. Mingit teist teed ei ole, nagu ei ole ka mingit võimalust mitte kohtuda Jeesuses Jumalaga. Kes näeb Jeesust, näeb Jumalat; kes tunneb Jeesust, tunneb Jumalat; kes usub Jeesusesse, usub Jumalasse. Kes Temast loobub, loobub Jumalast. Aga kes usub Temasse, see on leidnud nii Jumala kui igavese elu ja tõe. Jeesus ei ole mitte niivõrd tee, mida mööda keegi peab alles minema (praegu või tulevikus) Isa juurde, vaid eeskätt tee, mida mööda Jumal on juba tulnud inimeste juurde.” Tsitaat lõpeb.
Oma surma ja ülestõusmisega avas Jeesus meile tee sinna, kus on tema ise. Issand ise on meile sinna teed juhatanud. Keskaja Madalmaade munk Thomas Kemppisest on kirjutanud: „Kui meil poleks teed, poleks põhjust minna. Kui meil poleks tõde, poleks põhjust teada. Kui meil poleks elu, poleks põhjust elada.“ Tänu Jumalale igavese elu õnnistuse eest. Lõpetan Jeesuse sõnadega, kes ütleb: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu, kui minu kaudu.” Aamen.
]]>Armu ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt olgu meile kõikidele rohkesti! Paneme tähele ülestõusmisaja kolmanda pühapäeva rõõmusõnumit evangelist Johannese järgi, 10 peatüki salmidest 1–10.
Jeesus ütles: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel. Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane. Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja. Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.” Selle võrdumi rääkis Jeesus neile, nemad aga ei mõistnud, mis see tähendab, mida Ta neile rääkis. Siis ütles Jeesus taas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mina olen uks lammaste jaoks. Kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja röövlid, ja lambad ei ole neid kuulanud. Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.” Aamen.
Jumala karja liikmed
Üks pere otsustas kord võtta enesele lambad. Poegimise järel võttis perenaine kaks lambatalle oma erilise hoole alla ja need hakkasid talle järel käima. Naine pani nendele nimeks Headus ja Heldus. See on viide psalmile 23, kus on sõnad: „… ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad …“
Lammastel on oluline omadus järgneda karjasele või karja juhile. Haljalat Rakverega ühendava tee ääres on suviti näha sadu lambaid karjamaal söömas. Aeg ajalt tõenäoliselt kindlal kellalajal, on need minemas kuhugi, võib olla jooma. Alati lähevad nad kindlas rivis, neli-viis lammast üksteise järel ja nii üle kogu karjamaa. Piiblis on lammastest juttu üle 500 korra. Lambad järgnevad alati oma karjasele või lambale, kes teisi juhib. Karjasele järgnemise oskus ja harjumus on meile inimestele õppetunniks. Et meiegi järgneksime alati ja kõikjal oma Heale Karjasele Issandale Jeesusele Kristusele. Ilma kõhklusteta ja kahtlusteta. Lammastel pidavat olema hea kuulmine, kuid halb nägemine. Nii ei peaks meiegi uskuma seda, mida silmaga näha on, väid seda, mida Jumala sõnas kuuleme. Maarja-Magdalena ei tundnud Jeesust ära mitte nähes, vaid kuuldes, kuidas Jeesus teda nimepidi kutsus.
Üks pühapäevakooli õpetaja palus lastel pähe õppida Psalm 23. Iga laps pidi seda peast lugema enne suvevaheajale minemist. Kõik lapsed olid nõus ja valmis seda tegema peale ühe, kes oli esiteks häbelik ja teiseks oli tal probleeme meeldejätmisega. Kui siis lõpuks viimases pühapäevakooli tunnis enne suvevaheaega olid kõik lapsed seda psalmi juba peast lugenud ja jõudis kätte selle lapse kord, ütles ta: „Issand on mu karjane“ … siis tuli pikk paus, mille lõpus ta ütles: „See on kõik, mis mul on vaja teada“. Ma arvan, et võime temaga nõustuda. On väga julgustav teada, et Issand on ka minu ja sinu karjane.
Hea Karjane
Tänases evangeeliumi tekstis on Jeesuse sõnad, kes nimetas ennast Heaks Karjaseks, …“kes hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja“.
Üks vana lugu räägib ühest naisest, kellel oli palju lapsi. Kord tuli tal vastata rahvaloendaja küsimusele, kui palju tal lapsi on? Naine hakkas oma lapsi nimepidi üles lugema. Rahvaloendaja peatas teda ja ütles, et nimesid pole tal vaja, öelgu naine ainult number. Naine hakkas protesteerima, et nad pole mehega veel lastele hakanud numbreid panema, sest nimed pole veel otsas. Meie hea Karjane teab meist igaüht nimepidi. Prohvet Jesaja läbi ütleb Jumal ka sinule ja minule: „Ma olen sind nimepidi kutsunud“. Hea Karjane: „… käib nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält.“
Maailmas on palju hääli. Paljud neist kutsuvad, ahvatlevad ja meelitavad. Odüsseias täitis Odysseuse oma meeste kõrvad mesilasevahaga, et nad ei kuuleks sireenide meelitavaid ja hukutavaid hääli. Odysseuse lasi oma meestel siduda ennast laeva masti külge, et mitte järele anda sireenide võluvale lauluhäälele, mis oleksid võinud ta hukutada.
Kaasajal on iga inimest kutsumas materialismuse hääl, mis kutsub üles salgama oma usku. Tarbimise hääl kutsub ostlema kohe ja ilma mõtlemata. Meelelahutuse hääl meelitab meele ära parandamise asemel meelt ära lahutama. Palju on erinevaid eksitavaid hääli kes väidavad, et peale Jeesuse on teisigi uksi.
Ainult üks hääl paljudest tuhandetest juhib meid pääsemisele. See on meie Hea Karjase hääl. Tema hääl, kes ütleb: „Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad.“
Meie Jeesus Kristus on Tema enda tõotuse kohaselt iga päev meie juures, et „meil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.” Mida võiks tähendada mõte, et meil oleks elu ülirohkesti? Kas pikka elu? Või Uku Masingu sõnastuses elusamat elu? Kas elule rohkem päevi või rohkem elu meie päevadesse? Populaarse kristliku autori C.S. Lewise kohta räägitakse lugu, et kord tuli ta pidama üht loengut või ettekanne ja ruumi sisenedes leidis ees vaidleva inimhulga. Ta küsis, et mille üle nad vaidlevad? Talle vastati, et me otsime seda, mis on kristluses unikaalset? Lewis vastas: see on ju väga lihtne. See on – arm. Apostel Paulus alustab tihti oma kirju tervitusega: „Armu ja rahu“.
Issand on minu karjane
Õpetaja Enn Auksmann on Hea Karjase pühapäeva evangeeliumi teksti võtnud kokku järgmiste sõnadega: „Jeesus on Karjane, kes on tulnud oma lambaid – s.t meid kõiki – päästma ja igavese elu külluslikule karjamaale juhtima. Ilma karjaseta – s.t ilma ühenduseta Jumala, oma Looja ja Isaga – oleme jäetud omapäi või, veelgi hullem, mitmesuguste varaste
ja röövlite meelevalda. Selleks, et meid päästa, ei piirdu Jeesus meile õige tee juhatamisega – ei pelgalt sõnadega ega isegi mitte ainult omaenda elueeskuju kaudu. Ta on tulnud, et anda
ennast meie eest – Tema ise on saanud ukseavaks, läbi mille me pääseme ellu. Kristuse läbi on meile avatud ligipääs “armu aujärjele, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal.” (Hb 4:14).” Tsitaat lõpeb.
Lõpetuseks. Ühel rahvakogunemisel esines kord üks kuulus näitleja. Oma etteaste lõpus andis ta kuulajatele võimaluse paluda, kes kellelgi on mõni lemmiktekst, mida ta sooviks, et näitleja esitaks. Oli pikk vaikus, kuni üks vana pastor soovis kuulata psalmi 23. Näitleja nõustus tingimusel, et vana pastor loeks sama teksti pärast teda. Kui näitleja oli teksti lõpetanud, paitas see kuulajate kõrvu kutsus esile aplausi. Kui pastor oli lugenud psalmi 23, liigutas see pisarateni kuulajaid ja nende südameid. Näitleja ütles seepeale: „Kuuldud kahe lugemise oluline erinevus oli selles, et mina tunnen seda teksti, see vana pastor aga tunneb lisaks tekstile ka seda Karjast, kellest see psalm räägib.“ Tänu Jumalale, kes on meile ennast ilmutanud, et meiegi võiksime kuulda tema häält ja järgneda meie Talle, meie Heale Karjasele.
Meie Issanda Jeesuse Kristuse, meie Hea Karjase arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu ja jäägu meie kõikidega. Aamen.
]]>„Kui jüngrid seda kõike rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!” Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat. Ent Tema ütles neile: „Miks te olete nii kohkunud ja miks sellised kahtlused tõusevad teie südames? Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et see olen mina ise! Puudutage mind kätega ja vaadake, sest vaimul ei ole ju liha ega luid, nõnda nagu te minul näete olevat!” Ja seda öeldes näitas Jeesus neile oma käsi ja jalgu. Aga kui nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid, ütles Ta neile: „Kas teil on siin mingit söögipoolist?” Nemad panid Ta ette tüki küpsetatud kala, ja Jeesus võttis ja sõi nende silma all. Siis ütles Jeesus neile: „Need on mu sõnad, mis ma teile rääkisin, kui ma olin alles teiega, et kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud.” Siis Ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama ja ütles neile: „Nõnda on kirjutatud, et Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist. Ja tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast. Teie olete nende asjade tunnistajad. Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!” (Lk 24:36–49). Aamen.
Äsja kuuldud loost sooviksin koos teiega arutleda kolme mõtte üle. Esiteks. Ülestõusnu ilmumine oma jüngritele. Teiseks. Jeesus avas oma jüngrite mõistuse pühakirjast aru saama. Kolmandaks. Jeesus andis oma jüngritele ja ka meile ühe ülesande. Kutsun teid kaasa avastusretkele nende mõtete radadel.
Ülestõusnu ilmumine oma jüngritele
Äsja kuuldud lugu juhtus Ülestõusmise päeva õhtul, kui jüngrid olid Jeruusalemmas koos lukustatud uste taga. Uksed olid lukus, sest nad kartsid. Ootamatult ilmus nende keskele Jeesus. Sellised piirangud nagu lukus uksed vms ülestõusnud Issandat ei piiranud. „Rahu olgu teile!” ütles Jeesus. Rahusoov oli tollal levinud tervitusviis, kuid Ülestõusnu soovitud rahu on midagi palju enamat, kui lihtsalt tervitus. See tähendab ka rõõmu, õnne, turvalisust, heaolu ja tervist jms, mis tulevad meie taevaselt Isalt. Apostel kirjutas, et Jumala rahu on enam, kui kogu mõistmine.
Jüngrid kohkusid, sest üks asi on tunnistada et keegi on kuuldavasti surnust üles tõusnud, aga hoopis teine asi on näha sama isiku äkilist ilmumist endi keskel lukus ustest hoolimata. Pole siis ime, et nad arvasid vaimu nägevat. Jüngrite kartus on loomulik reaktsioon üleloomulikule. Aga kui jüngrid oleksid näinud vaimu, ei oleks see ju tõestanud ülestõusmist. Tol ajal usuti ja kardeti surnud inimese vaimude ilmumist, kuid et keegi võiks ilmuda lihas ja luus, see oli mõeldamatu. Ja siiski, see oli see, mida Jeesus tegi.
Üks Jugoslaavia kohtunik olevat vannis olles sirutanud käe vannitoa valgusti lüliti järele ja saanud surmava elektriöögi. Vaene naine leidis oma mehe elutu keha vannitoa põrandal. Kohale kutsutud arstid tunnistasid mehe surnuks ja ta viidi kohalikku surnukuuri. Öösel aga toibunud mees oma elektrishokist ja hakkas uksele prõmmima soovides sealt välja saada. Haigla valvur ehmatanud selle peale ega julgenud enne ust avada, kui läks ja kutsus abiväge. Mees helistas haiglast oma naisele, kuid ei jõudnud rohkem öelda, kui: „Kallis, see olen mina …“ kui naine hakkas teisel pool karjuma ja minestas. Mees helistas sõpradele, kuid kõik olid juba kuulnud mehe surmast, ega uskunud teda. Lõpuks helistas mees ühele kaugemale sõbrale ühes teises linnas, kes polnud veel kuulnud tema väidetavast surmast ja tema kaudu õnnestus tal ka teisi veenda, et ta on siiski elus. Nii oli ka Jeesusel tegemist, et oma jüngritele oma ülestõusmist tõendada.
Kahtlused kuuluvad ülestõusmise kuulutuse juurde. Apostlite kuulutuses oli ülestõusnud Kristus tõsiasi, mida nad olid oma silmaga näinud ja teistele edasi rääkinud. Kristuse ülestõusmise tõsiasi on keskne õpetus, millel püsib Kirik.
Jeesuse isiku ligiolu mõju on siiski nii suur, et see võidab kahtlused ja järgi jääb vaid imetlev rõõm. Jeesus hajutas nende uskmatuse, paludes süüa ja hakates sööma. Kuid meie, kes seda ei ole näinud, oleme määratud uskuma, mida ei nähta. Jeesus ütles, et õndsad on need, kes ei näe, ent siiski usuvad. Usku ja Jumalat ei saa tõestada loogiliselt, muidu ei olekski enam tegemist usuga. Jeesus tõestas oma ilmumisega jüngrite keskel oma ülestõusmist, andis jüngritele tagasi rahu ja rõõmu ning kinnitas nende usku Pühakirja seletades.
Meie elu iseloomustab pidev rahutus. Rahu vajame kiirustavas maailmas üha enam. Üks hea põhjus pühapäeviti, Kristuse ülestõusmise meenutamise pühal päeval, kirikusse tulla on kohtumine Jeesusega sõnas ja sakramendis. Tulla kohtumisele ülestõusnuga, kes tervitab meid rahusooviga.
Jeesus avas oma jüngrite mõistuse pühakirjast aru saama
Üks koht, mis mind selles evangeeliumitekstis eriliselt on puudutanud, on järgmised seitse sõna: „Jeesus avas nende mõistuse kirjadest aru saama“. Selles peitub minu arvates võti kogu Piibli mõistmiseks. Inimesed on kogenud teatud raskusi Piibli lugemisel ja selle sõnumi mõistmisel. Esimese eesti keelse täispiibli, tiitellehel kirjutatud: „Biibli Ramat / se on keik se Jummala Sanna, mis Pühhad Jummala Mehhed / kes pühha Waimo läbbi juhhatud / – … esite on ülleskirjotanud …“
Sellelt tiitellehelt leiame et Jumala Püha Vaim on pühi mehi juhatanud Jumala Sõna kirja panema. Seesama Jumala Püha Vaim saab ka meie kaasajal seda sama teksti, mille ta kord lasi kirja panna, nüüd meile ka lahti seletada. Jeesusel oli voli ja vägi avada oma jüngrite mõistus kirjadest aru saama, niisamuti on Jumala saadetud Pühal Vaimul voli ja vägi avada meie mõistus Tema Pühakirjast ehk Piiblist aru saama.
Kuulsin kord kunagise Briti peaministri Tony Blayri usuletuleku lugu. Tema isa oli ateist. Kui Tony oli umbes 10 aastane, sai tema isa infarkti. Tony koolis, kus olid tol ajal regulaarsed palvetunnid, palvetati tema isa tervise pärast. Pärast palvet tunnistas Tony koolijuhatajale, et minu isa ei usu Jumalasse. Koolijuht vastas: „Sellest on kahju, kuid vaatamata sellele, et sinu isa ei usu, Jeesus usub sinu isasse.
Jeesus tõestas oma eluga selle täideminemist, millest Vana Testament oli ennustanud. Jeesus ütles oma jüngritele, et Suure Nädala sündmused, eriti ülestõusmine on kõige selle täideminek, mida ta neile oli õpetanud. Vana Testament on tõotus, Uus Testament on selle tõotuse täideminek. Täna me ei näe Ülestõusnut palgest palgesse, kuid meil on Piibel, mis Temast tunnistab ning see on piisav meie usule ja kuulutusele.
Jeesus andis oma jüngritele ja ka meile ülesande
Kristusest tunnistada ja evangeeliumi kuulutada tuleb kõikidele rahvastele. Selleks andis Jeesus oma jüngritele ja ka meile oma misjonikäsu. Kuulutuse ja tunnistusega tegid algust inimesed, kes olid tol hetkel Jeruusalemmas. Sealt sai alguse nende kuulutustöö ning sealt lähtus evangeelium kõigile rahvastele. Esimesed kuulutajad olid pealtnägijad, kes olid ise kuulnud Jeesuse õpetust, näinud Jeesuse imetegusid ning olid tunnistajateks Tema elule, surmale ja ülestõusmisele. Nende pealtnägijate tunnistusele rajanes nende järeltulijate hilisem tegevus. Nendest pealtnägijatest said uskujaid, kes olid valmis loobuma isegi oma elust, kuna ei saanud lahti ütelda sellest, mida olid ise näinud, kuulnud ja kogenud. Jeesuse kaheteistkümnest lähimast jüngrist ainult Johannes suri loomulikku surma, ülejäänud hukati märtritena, kui Juudas välja arvata.
Jeesus on saatnud meid kuulutama head sõnumit. Sellega peaks olema selge elu tee, kuhu me läheme. Kui kuulus Albert Einstein elas juba USA-s, siis kord rongiga sõites ei suutnud ta leida rongipiletit, mida piletikontroll temalt küsis. Pärast mõnda aega otsimist lohutas teda kontroll, et: „Härra professor, me kõik teame, kes te olete, ärge otsige enam, ma usun, et teil on pilet olemas.“ Kui kontroll oli juba edasi läinud, nägi ta tagasi vaadates, et Einstein otsib ikka veel oma piletit, isegi käpuli põrandal, rongi pinkide alla vaadates. Ta ütles: „Doktor Einstein, pole vaja otsida, me kõik teame, kes te olete.“ Geenius vastas, et: „Noormees, mina tean ka, kes ma olen, aga piletit on mul vaja selleks, et meenutada, kuhu ma pidin sõitma.“ Hea, kui oleme teadlikud sellest sihtkohast, kuhu Jumal meid soovib läkitada.
Ülestõusnu lõpetab oma pöördumise oma jüngrite poole ühe ülesandega, kuhu minna ja mida teha ning ühe tõotusega. Ülesanne on kuulutada kõikidele rahvastele. Erakordse väljakutsega kaasneb ka vastav tõotus. Jeesus ei läkita oma jüngreid tööle kohe. Nad pidid astuma esile alles siis, kui nad olid saanud Jumalalt pühitsuse oma suureks missiooniks. Kui nad olid saanud lubatud väe ülevalt, Püha Vaimu võidmise. Ülestõusnud Jeesusel on vägi läkitada Vaimu nii algkoguduse päevil kui ka nüüd. Seda võime kogeda iga sakramendi juures, nii pühas ristimises kui igas armulauas. Jüngritel ei tulnud üritada teha evangeeliumitööd omaenda kasinate vahenditega, vaid nad pidid ootama Vaimu tulekut. Kogudus, keda Püha Vaim kokku kutsub, valgustab ja pühitseb, on Ristilöödu ja Ülestõusnu tunnistajaks. „Mina usun ihu ülestõusmist ja igavest elu“, lausub kirikuline jumalateenistusel usutunnistust lugedes. Nii liitub iga ristiinimene Ülestõusnu tunnistajate hulgaga. Ta ei saa küll esimeste jüngrite kombel näha Jeesust, kui saab kogeda tema tööd ka enese juures.
Misjon on meie tänu Kolgata eest. Jeesuse maine tee lõppes Jeruusalemmas. Ülestõusnu kuulutus algas samas linnas ja jõuab viimaks välja kõikide rahvasteni maailma äärest ääreni.
Üks viis Jeesusest kuulutada, on teha seda oma elu ja käitumisega. Nii et inimesed, kes Jumalat veel ei tunne, meie häid tegusid nähes selle kaudu õpiksid tundma Jumalat. India rahvuskangelane, India riiklikule iseseisvusele aluse panija, Mahatma Gandhi õppis noorpõlves Inglismaa ülikoolis juristiks. Seal olles uuris ta ka erinevaid religioone ja leidis, et kristlus on neist kõige täiuslikum. Noorpõlves pidas Gandhi oma õpetajaks ja eeskujuks õigeusklikku kristlast, kirjanik Lev Tolstoid, kellega ta oli kirjavahetuses kuni Tolstoi surmani. Hiljem Indiasse tagasi kolides muutis ta oma meelt, sest ühe kristliku perega koos elades nägi ta kahjuks, et nende elu ja käitumine ei läinud kokku Piibli õpetusega.
Kokkuvõtteks. Eelpool käsitletud kolm teemat võiks võtta kokku kolme märksõnaga: ilmumine, arusaamine, läkitamine. Jeesus ei käskinud maailmal tulla kirikusse, vaid ta käskis kirikul minna maailma. Ülestõusnud Jeesus on andnud meile suure misjonikäsu, öeldes: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“ Aamen.
Käsmu koguduse õpetaja Urmas Karileet
]]>Uus pastor külastas haiglas üht oma koguduse liiget. Pastor oli noor mees, kes oli alles hiljuti lõpetanud oma teoloogiaõpingud. Koguduse liige, keda ta külastas, oli vanem mees, kes oli väga haige. Mees tahtis pastoriga rääkida oma matuse korraldamisest. Pastor oleks heameelega rääkinud aga millestki muust. Lõpuks küsis pastor, et kas mees ei karda? Mees naeratas ja vastas: “Pastor, ma tean, et minu praegusest olukorrast ei ole enam tagasiteed, aga ma ei karda. Ma pean tunnistama, et ma olen piilunud raamatu lõppu.“
“Mida sa sellega mõtled?“ küsis vaimulik. Mees vastas: „Kümmekond aastat tagasi sain ma oma esimese infarkti. Ma olin lühikest aega isegi kliinilises surmas. Ma mäletan ka sellega seotud imelist tunnet, olla ümbritsetud Jumala armastusega. Arstid päästsid tookord mu elu. Sellest ajast peale ma ei karda surra. Ma olen juba kord kogenud teispoolsust ja see ei hirmuta mind. Ma tean, et ühel päeval üsna varsti ma uinun viimast korda ja kui ma pärast seda ärkan, olen ma taas ümbritsetud Jumala armastusest.“
See on ka ülestõusmise sõnum alates Jeesuse ülesäratamisest surnuist. Jeesus on ülestõusnud. Kristus elab. Haud on tühi. Jeesus ütleb: „Mina elan ja ka teie peate elama!“ (Jh 14:19b) Ülestõusmise sõnum käib ka meie kohta. Piiblis on kirjas, et viimsel päeval äratatakse surnuist üles kõik inimesed, sõltumata sellest, kas nad on Jeesusesse uskunud või mitte.
Surm on võidetud!
John Dunne kirjutas kord ülestõusmise mõjust inimkonnale: „Ülestõusmine on suurepärane lahendus surma probleemile. Idee, et kristlane läheb koos Kristusega surmast läbi igavesse ellu. Surmast saab sarnaselt sünnile vaid üks läbi elatud sündmus teiste kõrval.“ Surm on lihtsalt üks verstapost igavese elu protsessis, millest koos Kristusega läbi minna.
Jeesuse surm ja ülestõusmine lõid silla üle kuristiku, mis lahutas täiuslikku Jumalat ja ebatäiuslikku inimest. Sellest, mis saatan oma kurjuses kavatses, sai see, mida Jumal oma headuses plaanis. Kõikvõimas Jumal võttis Jeesuse ristilöömise, kui ajaloo kõige jõledama teo ja pööras selle ajaloo suurimaks võiduks. Võiduks surma ja patu üle. Kui Jumal suudab nii ilmse lüüasaamise võiduks pöörata, siis mõtle, mida kõike suudab ta ette võtta sinu ja minu elus valitsevate lüüasamiste ja raskustega. Ta võib ja suudab ka need kõik võiduks pöörata.
Rooma impeeriumis oli esimese sajandi kristlastel kombeks viia oma lähedaste haudadele loorberipärgi. Antiikaja Kreeka ja Rooma kultuuris sümboliseerid loorberipärjad võitu ja nendega krooniti spordivõistluste võitjaid. Loorberipärjad haudadel tähistasid Jeesuse Kristuse võitu surma üle. Samuti pärjatoojate usku, et Kristuses on nemadki saanud osa võidust surma võimu üle.
Ülestõusmispüha on tähtsaim kirikupüha, mis määrab ka kirikukalendri iganädalase rütmi: nädala esimene päev ehk pühapäev, on Issanda ülestõusmise päev. Jeesuse ülestõusmine toimus nädala viimase päeva ja uue nädala esimese päeva kokkupuutel. See on sümbol kõige eelnenu ja vana asendumisest millegi täiesti uuega. Hingamispäeva õhtu või lõpp ühelt poolt ja uue päeva koidik teiselt poolt kõnelevad valguse võidust pimeduse üle. Selle pimeduse üle, mis oli tulnud kogu maa üle Suure Reede keskpäeval (Mt 27:45).
Minge ja kuulutage!
Ingel ütleb, et ta teab, mis põhjusel on naised tulnud hauda vaatama ülestõusmise hommikul – et nad on tulnud Jeesust otsima. Ka meie oleme Jeesust otsimas. Ülestõusmist ei nähta, näidata ega seletata, vaid sellest kuulutatakse. Jeesus oli hauast lahkunud juba enne seda, kui ingel kivi haua sissepääsu eest ära veeretas. Ingel ütleb, et naised peavad kuulutama jüngritele Jeesuse ülestõusmisest.
Ingel rääkis naistele, naised rääkisid jüngritele. Jüngrid jutustasid meile evangeeliumi vahendusel. Meie ülesandeks on omakorda edasi rääkida seda rõõmusõnumit, et „Jeesus on ülestõusnud. Halleluuja! Ta on tõesti üles tõusnud“. Paljud, kellega elus kokku puutume, ei tea, et Jumal elab. Kui tuntud evangelisti Billy Grahami ühele esinemisele hüüdis keegi vahele, et „Jumal on surnud!“ siis vastanud evangelist, et „Kummaline, kuidas ta saab olla surnud, kui ma just hetk tagasi rääkisin temaga oma palves?“.
Osasaamine Jeesuse ülestõusmise sõnumist ja sellest ülestõusmisest endast muudab inimse elu. Selle elumuutuse juurde kuulub lahutamatult ka kutsumus saada Jeesuse ülestõumise kuulutajaks, samamoodi nagu too ingel Tema haual, naised, kes läkitati ülestõusmise rõõmusõnumiga jüngrite juurde, ja jüngrid, kes said Issandalt ülesande minna ja teha jüngriteks kõik rahvad.
Kuulutagem head sõnumit sellest, et meie Issand Jeesus Kristus on oma surma ja ülestõusmise läbi teinud meid kõlblikeks sisenema taevariiki. Elu koos Jumalaga teeb meile paradiisi kättesaadavaks juba siin ja praegu. Kui oleme leidnud Jeesuse, oleme leidnud ka taevariigi. Kui oleme Temas, siis oleme ka seal, kus on Tema – Jumala Isa juures. Sest Jeesus ütleb: „… et teiegi oleksite seal, kus olen mina.“ Aamen.
Rõõmsat ülestõusmise aega!
EELK Käsmu koguduse õpetaja Urmas Karileet
]]>Üks kirurgist misjonär rääkis kord ühe loo oma kogemusest töötades Gaza sektoris. Ta oli kord opereerinud üht vaest naist ja läks teda pärast operatsiooni vaatama. See oli väga vaene pere, kelle majapidamine ja elatis koosnes angoora küülikust ja kahest kanast. Naine kogus angoora küülikult karvu, tegi sellest lõnga ja müüs seda ning see oli nende ainus elatis. Nad toitusid kanamunadest, mida said oma kahelt kanalt. Naine soovis kirurgile osutada tänu selle eest, et see oli teda tervendanud ning palus tollel jääda nende juurde lõunale. Kirurg nõustus ja ütles, et ta saaks tulla tagasi ligikaudu poolteise tunni pärast, kui ta on käinud vaatamas veel üht lähedal olevat patsienti. Tagasi tulles avastas ta, et naine oli lõunaks valmistanud küüliku ja kaks kana. Naine oli ohverdanud kõik, mis neil oli, kogu nende elatise tänuks selle eest, et kirurg oli lõikusega päästnud naise tervise. Kaasaja heaolu ühiskonna inimesel on raske mõista nii suurt tänulikkust ja ohvrit. Palmipuude pühal meenutame Jeesust, ta viimase maise elunädala alguses saabumas Jeruusalemma, kuhu ta läheb päästma ning lunastama sind ja mind. Läheb, et kanda ristile kogu inimkonna eksimused ja haigused.
Palmipuudepühaga algab Aukuninga alandustee. Betaanias võitud Jeesus läheb Jeruusalemma vastu kannatusele ja surmale. Aga just see sai võidu ja lootuse märgiks, mida ka palmioksad sümboliseerivad. Palmipuude pühal asume meie koos Kristuse kirikuga suure nädala pikkusele teekonnale, et elada kaasa Kristuse maise elu viimasele etapile ja kogu inimkonda lunastavatele sündmusetele.
Vaata, Sinu kuningas tuleb!
Prohvet Sakarja raamatus on prohveteering, mis kirjeldab rohkem kui poole tuhande aasta pärast sündivat Jeesuse kuninglikku saabumist Jeruusalemma Palmipuude pühal. Sakarja ajal oli Jumala rahvas kaotanud oma vabaduse, riigi, maa, pühakoja ning elanud aastakümneid pagenduses, võõraste võimude all. Iisraeli tabanud hävingu ainsaks tõeliseks põhjuseks on taganemine Jumalast, kes on oma rahva karistamiseks – ja seeläbi puhastamiseks ning uuendamiseks – kasutanud mitmesuguseid võõrvõime, paganarahvaid. Nüüd oli saabunud aeg oma maale tagasi pöördumiseks ning selle üles ehitamiseks – eeskätt Jeruusalemma ja Jumala templi taastamiseks. Väline ülesehitus on võimalik aga ainult juhul, kui rahvas uueneb kõigepealt sisemiselt – nii on templi taastamine eeskätt tolle seesmise uuenemise väline peegeldus.
Prohvet Sakarja kuulutas, et kuningas tuleb emaeesli sälu seljas. Justinus Märter kasutab emaeeslit ja tema sälgu võrdpiltidena vastavalt Iisraeli rahva ja paganarahvaste kohta: emaeesel on harjunud käima ikkes, nagu Iisraeli rahvas Seaduse all, ohjeldamatu sälg on aga nagu seni ilma seaduseta elanud paganad. Sarnast võrdpilti tarvitab ka Martin Luther, kes näeb ikke all käivas emaeeslis meie vana liha ja verd, mida tuleb tööle sundida, aga mis on ikkagi laisk ja vastupanija, ning rõivastega kaetud sälus, keda pole nähagi, ent kes sellegipoolest kannab Kristust, meie usku, mis meid evangeeliumi väes ilma tegudeta õndsusele kannab. (Jutlus Palmipuudepühal 1523).
Kristlaste jaoks on siin tegemist üheseltmõistetava ettekuulutusega Kristusest (vrd Mt 21:4–5; Jh 12:15), kes on tulnud, et päästa inimkond patust ja rikutusest ning sellega kaasnevast hävingust, kes kuulutab, loob ja toob lepituse ja rahu, tervenemise ja võimaluse uueks alguseks, eluks Jumala täiuses, selleks iseennast alandades ja ristisurma alla painutades. Nagu Vana Testamendi jumalarahvas ei saa ega tohi prohveti sõnul loota ei iseendale ega kellelegi või millelegi muule peale ainuüksi Jumala, nii kuulutab Uus Testament Jeesusest Kristusest, et „kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks“ (Ap 4:12). Prohveti ettekuulutusele kuningast, kelle valitsus ulatub ilmamaa ääreni, vastavad Jeesuse sõnad Temale antud täielikust meelevallast nii taevas kui maa peal (Mt 28:18).
Kui nisuiva sureb, siis see kannab palju vilja
Johannese evangeeliumist loeme (Jh 12:1–8), et järgmisel päeval, kohtas Jeesus Jeruusalemma reisides palverändurite salka, kes tema pealinna saabumisest kuuldes talle palmiokstega vastu tulid. Vastutulnud olid vaimustatud uudisest Laatsaruse surnust ülesäratamisest. Et Kiidroni oru veertel ei kasvanud siis vist datlipalme, võisid pühadeks kaasa võetud oksad olla kas Jeeriko palmisaludest või siis kaasa võetud kodust. Aga kust olid paasapüha palverändurid juba Jeerikos või veel kodus olles saanud mõtte varuda lehvitamiseks palmioksi? Jumalik ettehooldus ja ilmutus?
Rahvahulk tervitas Jeesust kuningana, kuigi ei teadnud siis veel midagi tema kuningaseisuse olemusest. Seda teadis vaid Tema üksi. Püha Augustinus tuletab meelde, et Jeesus teeb end kuningaks mitte selleks, et alamatelt andamit nõuda või sõjaväge värvata. Jeesus Kristus valitseb hingi ja juhib oma rahvast igavese elu teedel. Väitega, et Jeesus eeslisälu leidis, püüab evangelist tõenäoliselt osutada, et Jeesust ajendas sellele sammule juubeldav, kuid väheteadlik rahvahulk. Tegusõna „leidis“ näib kajastavat sündmuse juhuslikku loomust – kuid eks olnud Jumal kõike seda kavandnud ja ilmutanud selle juba prohvet Sakarjale! Prohveti poolt kirja pandu ei olnud mitte tegevusjuhis Jeesusele, vaid tema tegevuse aruanne tulevikust.
On jumalik printsiip, et elu sünnib surma kaudu. Et vilja kanda, peab nisuiva maapinda langema ja surema. Evangeeliumis on jutt ühest konkreetsest nisuivast, Jeesusest enesest. Kristus on maapinda surnud nisuiva ja meie oleme temast võrsunud vili. Nisuiva suremine on piltlik. Kui ta hakkab idanema, siis ta muudab vormi, ajab juuri, lükkab lehekesi mullakamara alt välja. Tegelikult on ta palju elavam, kui põllumehe viljasalves hoitud kuivad terakesed. Aga just sellest kuivusest peab loobuma, „surema“ iseenda suletusele, üksindusele. Minema kõige pealt sügavale maa sisse, et siis sealt tõusta kõrgele päikese poole ja kanda vilja. On tähtsamaid asju, kui see, mida meie siin ma peal eluks peame.
Lugesin kord ühest kibestunud mehest, kel oli haige hing, meel ja ihu. Ta oli haiglas raskes olukorras aga mitte selle pärast, et ta oleks nakatunud viirusega, vaid tema enese viha ja kibestumine olid mürgitanud tema vaimu ja ihu. Ühel päeval, olles oma elu madalseisu põhjas, küsis ta haigla õelt: „Kas teil oleks mulle anda midagi, mis lõpetaks selle kõik?“ Mehe suureks üllatuseks vastas õde: „Hea küll, ma annan teile midagi, mis selle kõik lõpetab.“ Õde läks palati öökapi juurde, võttis selle sahtlist Piibli, avas selle ja luges: „Sest nõnda on jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Jh 3:16). Kui õde oli selle lugemise lõpetanud, ütles ta: „Kui te sellesse usute, siis see lõpetab kõik. Jumal armastab teid, andestab teile ja võtab teid vastu oma lapseks“. Oma südame põhja uurides mõistis mees, et see, mis see õde oli rääkinud, oli tõde. Mida enam mees selle lihtsa vastuse peale mõtles, seda enam hakkas see avaldama tervendavat mõju tema elule ja tervisele. Lõpuks aktsepteeris ta Jumala armastuse tema vastu ja võttis vastu usu kingituse. Mehe soov täitus Jeesuse viimaste sõnadega ristil: „See on lõpetatud!“
Õpetaja Enn Auksmann on Palmipuudepüha sõnumi kokku võtnud järgmiselt: „Jeesus näeb nii Vana Testamendi prohvetikuulutustes kui templiteenistuses eeskätt ettekuulutust ja eelkujutist sellest, mis on teostunud Temas: Tema on tõeline tempel, kus tuleb avalikuks Jumala ligiolu ja vägi, röövlikoopast saab taas palvekoda ja pimedaist nägijad ning jalutud hakkavad jälle käima; Tema on tõeline ohver, kelle surm toob lepituse ja elu kõigile, kes Ta vastu võtavad; Tema on see, kelle auhiilgus paneb kiitust laulma isegi väetimad lapsed ja keeletud; Tema on see, kellesse uskujad teevad kord vägevamaidki tegusid, kui on seni näinud Teda tegemas, ega pea kuivama viljatuna, vaid võivad kanda igavese elu vilja.“
Palmipuudepühal siseneb Jeesus Jeruusalemma, et viia ristile kõik meie patud ja eksimused, haigused ja vigasused, selleks et meie saaksime olla nendest vabad. Iga inimese tee igavesse ellu läheb läbi Jeesuse ristisurma Suurel Reedel. Jeesus ütleb: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.“ (Jh 14:6) Aamen.
Urmas Karileet
EELK Käsmu koguduse õpetaja
]]>Armu ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt olgu meile kõikidele rohkesti.
Paastuaja 5. pühapäeva rõõmusõnum on evangelist Markuse järgi, 12. peatüki salmidest 1–12:
Jeesus hakkas mõistu rääkima: „Üks inimene istutas viinamäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile. Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast. Rentnikud võtsid aga sulase kinni, peksid teda ja saatsid minema tühjade kätega. Ja taas läkitas ta nende juurde teise sulase. Sellele nad lõid pähe ja teotasid teda. Ja ta läkitas veel teise ja tolle nad tapsid, ja paljusid teisi; mõnda nad peksid, mõne aga tapsid. Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: „Ehk nad häbenevad mu poega!?” Need rentnikud aga rääkisid omavahel: „Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!” Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid viinamäelt välja. Mida teeb viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte. Kas te pole lugenud seda kirjakohta: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks!? See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis.” Ja nad otsisid võimalust Teda kinni võtta, ent kartsid rahvahulka. Nad ju mõistsid, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta. Ja nad läksid ära, jättes Ta sinnapaika.
See on püha evangeelium. Kiitus olgu Sulle, Kristus.
Pühapäeva evangeeliumis võrdles Jeesus ennast kiviga, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks. Ometi sai see kivi ehitise kõige olulisemaks kiviks. Jeesus tsiteeris siin salmi Psalmist 118, „Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks!?“
Üks vana pärimus räägib meile loo sellest, kuidas kivimurrus valmistati ette üks suur ja ilus kivi ning viidi Saalomoni templi ehitusplatsile. Ehitajad aga ei leidnud sellele kohta ehitises ja see jäeti kõrvale. See oli kogu aeg ehitajatel ees ja jalus. Lõpuks lükati see kõrvale, järsakust alla orgu. Ehitustööde lõppjärgus leiti aga, et puudub üks väga oluline kivi, mis oli hädavajalik templi ehituse lõpetamiseks. Seda otsiti kõikjalt, saadeti järelpärimine ka kivimurdu, kuid tulemusteta. Viimaks meenutati, et selline kivi oli olnud ehitusplatsil aastaid tagasi, kuid toona kõrvale jäetud ja ehitusprahiga ära visatud. Seda mindi otsima ehitusjäätmete hulgast. Õnneks leiti see üles vigastamata, toodi ehitusplatsile ja pandi pidulikult oma kohale. See oli tipukivi, mis sidus kokku võlvikaared ja mis pandi kohale viimasena. Selliselt sai kivi, mille hooneehitajad olid kõrvale heitnud, hoone kõige olulisemaks kiviks.
Kui Jeesus räägib endast kui elavast kivist, siis seda saab tõlkida vähemalt kahel viisil. See on iga ehitise esimene kivi – nurgakivi, aga sama hästi võib see tähendada ka võlvkaare viimast kivi, tipukivi ehk päiskivi. Võlvi ehitamisel asetati see oma kohale viimasena. See hoiab koos kogu võlvi. Narva Aleksandri kiriku kuplil on selline päiskivi Eestimaa kubermangu vapiga. Jeesus ütleb: „Mina olen alfa ja oomega, A ja O, algus ja ots“. Tema on esimene ja viimane kivi Jumala templis ja meie ristiinimestena oleme kõik ülejäänud kivid.
Peetruse kirja autor kutsub kõiki lugejaid üles, et ka meie laseksime endid ehitada elavate kividena Jumala hooneks. Ka meie oleme elavad kivid, kui usaldame endid Jumala, kui suure Ehitusmeistri kätte. Tema ise lihvib meid selliselt, et me igaüks leiame enesele koha Jumala templis, mis ei ole kätega rajatud ja mis püsib taevas igavesti. Tema poolt lihvituna leiame igaüks omale ka sobiva teenimise koha ja -viisi oma elus ja kodukoguduses. Kui Jumal meid lihvib olema sobivad tema Püha Vaimu eluasemeks, siis võib see vahel tunduda ka kannatusena.
Apostel Paulus ütles (Ef 2:19–22): „Nii ei ole te siis enam mitte võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus ise on nurgakivi, milles kogu hoone on kokku liidetud ja kasvab pühaks templiks Issandas, kelles ka teid üheskoos üles ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus.“ Issand ise ehitab meid jätkuvalt oma Vaimu eluasemeks. Jumal ise liidab meid oma elava ehitisena aluskaljule ja nurgakivile Jeesusele Kristusele, kelles ka „kogu hoone kokku liidetakse Jumala eluasemeks Vaimus“.
Kristuse kannatuse, surma ja ülestõusmise läbi on Ta meid lunastanud. Me kuulume Temale. Jeesus ütles Isale: „Sina oled andnud nad mulle“. Jumal Isa ise on andnud meid Kristusele. Jeesus kutsub jätkuvalt enese juurde, et üles ehitada neid, kes kuulevad ja tulevad. Vastus elu mõtte otsimisele seisneb osaduses Jumalaga. Lunastuse keskmes ei ole viimselt inimene, vaid Jumal. Kuulutada tähendab rääkida kõigest, mis Jumal on teinud ja kes ta on. Jeesus ütleb: „Mina olen valinud teid ja seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks.“ Jeesus ise on meid igaühte valinud. Tänu Temale saame olla kogu aeg Jumala ligiolus, Temaga osaduses. Sest Jeesus ise kinnitab: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures, ajastu lõpuni“.
Jumal on küll alati inimestega, aga inimesed ei ole alati koos Jumalaga. Sellest rääkis ka paastuaja 5. pühapäeva evangeeliumi tekst. Looja on kõik loonud ja inimestele kasutada andnud. On inimesi, kes keelduvad Issanda autoriteeti ja omandisuhet tunnistamast. Nad on omastanud selle, mis kuulub Loojale ega tunnista Teda omaniku ja isandana. Nad keelduvad andmast Jumalale, mis Temale kuulub ning suhtuvad vaenulikult nendesse, keda Issand on nende juurde läkitanud. Nad on valmis ka Jumala Poja välja heitma oma kojast ja oma elust. Sarnaselt „kiviga, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks.“ Nende saatus on kurb. „Mida teeb viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte“.
Paastuaja 5. pühapäeva kutsutakse ka kannatuste pühapäevaks. Ees on paastuaja viimased kaks nädalat. On aeg mõtiskleda Kristuse kannatustele meie eest. „Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud“, ütleb Jumal prohvet Jesaja suu läbi. Kannatuste sõnumi võiks kokku võtta kolme mõttega: esiteks, kannatusel on mõte. Teiseks, iga kannatus lõpeb kord ära. Ja kolmandaks, Jumal ise aitab meid igas kannatuses ja kannab meid neist läbi. Jumala abi on alati suurem, kui ükskõik milline kannatus. Jumal teab meie igaühe eluolukorda. Raskused ja kannatused kasvatavad meie usku ning hädaolukorrad muutuvad võimalusteks kogeda Jumala armu ja suurust enneolematul moel.
Püha Patric, kelle mälestuspäev oli möödunud nädalal, on kirjutanud oma noorusaja orjapõlve kohta tema jaoks võõra rahva keskel järgmist: „Ma olin 16 ja ei tundnud tõelist Jumalat. Aga sellel võõral maal hakkas Jumal avama minu uskmatuid silmi ja ma minust sai usklik.“ Noormees hakkas kogema, et tema röövimine vanematekodust ja koduigatsus võimaldasid tal õppida paremini tundma Kristust. Ta kirjutas: „Ma õppisin Jumalat tänades vastu võtma kõike, mis minuga juhtus, nii head, kui halba. Jumala armastus ja aukartus kasvasid minus üha enam ja enam ning niisamuti ka minu usk. Oli päevi, mil ma lugesin sadakond palvet ja niisama palju öösel. Seetõttu ei teinud mulle viga ei lumi ega jää ega vihm“.
Ühes „Sõna tänaseks päevaks“ vihikus oli kord palve, mida sobib paluda igas kannatust põhjustavas olukorras: „Taevane Isa, tunnen, et olen võimatus olukorras ja mul ei ole väljapääsu. Lase mul tunda Sinu lähedust ja julgustust, mis tuletavad mulle meelde, et kõik on võimalik sellele, kes usub. Saada minu maapealsele probleemile oma taevane lahendus. Tänan Sind täna selle eest, et Sina oled minu Jumal, kes on valmis ka mind aitama igas kitsikuses ja kannatuses.“ Aamen.
]]>Armu ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt olgu meile kõikidele rohkesti! Paastuaja kolmanda pühapäeva rõõmusõnum on evangelist Johannese järgi, 8 peatüki salmidest 46–59:
„Jeesus ütles: „Kes teist saab tõestada mul ühegi patu olevat? Kui ma räägin tõtt, miks te siis ei usu mind? Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule sellepärast, et teie ei ole Jumalast.” Juudid kostsid Talle: „Eks meil ole õigus, kui me ütleme, et Sina oled samaarlane ja et Sinus on kuri vaim?” Jeesus vastas: „Minus ei ole kuri vaim, vaid ma austan oma Isa, teie aga teotate mind. Aga mina ei taotle tunnustust iseendale. On üks, kes on uurija ja kohtunik. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei näe surma iialgi!” Juudid ütlesid Talle: „Nüüd on selge, et Sinus on kuri vaim. Aabraham on surnud ja prohvetid on surnud, ent Sina ütled: Kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei maitse surma iialgi. Kas Sina oled suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetid on samuti surnud. Kelleks Sina ennast pead?” Jeesus vastas: „Kui ma ülistaksin iseennast, siis ei oleks mu ülistus mitte midagi. See, kes mind ülistab, on mu Isa, kellest teie ütlete: „Ta on meie Jumal.” Teie küll ei tunne Teda, aga mina tunnen. Ja kui mina ütleksin, et ma Teda ei tunne, siis ma oleksin teiesarnane valetaja. Kuid mina tunnen Teda ja panen tallele Tema sõna. Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas.” Nüüd ütlesid juudid Temale: „Sina ei ole veel viiekümneaastanegi ja tahad olla näinud Aabrahami?” Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina.” Nüüd nad võtsid kive, et Teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja lahkus pühakojast.“ See on püha evangeelium. Kiitus olgu Sulle, Kristus.
Paastuaja kolmanda pühapäeva juhtmõtteks on tõsiasi, et Jeesus on kurjuse võimu võitja. Paljudel on küsimus, et miks maailmas on nii palju kurja ja miks Jumal midagi selle vastu ette ei võta. Kurjus tegutseb nii nähtaval, kui ka varjatud kujul.
Johannes teab, et terve maailm on kurja käes. Sellest räägib ka järgmine mõistulugu. Ülemaailmsel deemonite konverentsil tegi saatan järgmise pöördumise: “Seni kuni kristlased püsivad Jumala lähedal, pole meil nende üle võimu.
Seepärast juhinduge inimeste eksitamisel järgnevast:
1. Hoidke nad hõivatud ebaoluliste asjadega.
2. Ahvatlege neid üle oma võimete elama ja võlgadesse sattuma.
3. Pange neid tühiste eluviiside jahtimisel pikki tunde töötama.
4. Võtke neilt julgus veeta aega perega, sest kui kodud lagunevad, pole neil töölt taganemisteed.
5. Koormake nende meeled televisiooni ja arvutitega nii, et nad ei kuuleks, kui Jumal neid kõnetab.
6. Täitke nende diivanilauad ja öökapid ajalehtede ja ajakirjadega, et neil poleks aega Piiblit lugeda.
7. Ujutage nende postkastid üle kupongide, reklaamide ja “ratsa-rikkaks” skeemidega, hoidke neid materiaalseid asju jahtimas.
8. Pange televisiooni ja ajakirjade kaantele glamuurseid modelle, et hoida nende pilk välimusel, nii pole nad rahul enda ega kaasa välimusega.
9. Vaadake, et paarid oleksid teineteisele füüsilise läheduse pakkumiseks liialt kurnatud, nii tekib neil kiusatus seda mujalt otsida.
10. Rõhutage jõuluvana ja lihavõttejänkude tähtsust, nii viite nende tähelepanu pühade tõeliselt tähenduselt.
11. Pange nad jutumärkides “headel” põhjustel rakkesse nii, et neil poleks aega igavikuliste asjade jaoks.
12. Pange neid üksnes enesele lootma. Hoidke neid omast jõust rabamas, et nad ei saaks kunagi aimu rõõmust, mida pakub Jumala väe toimimine nende kaudu.“
Selline oli siis saatana 12 punktiline plaan, kuidas inimesi Jumala teelt eemale meelitada. Kahjuks tundub, et üha enam inimesi, on ülaltoodud saatanlikule plaanile järele andmas ja selle järgi oma elu seadmas.
Kuuldud evangeeliumisõna räägib kristlikust vabadusest. Vabaks teeb Jumala Sõna kaudu saabuv tõde. Vabaks patu ja kurja meelevalla alt. Jeesust samaarlaseks nimetades soovisid tema vastased teda halvustada ja inimesi temast eemale hirmutada. Jeesuse kannatlik ja tasane reageerimine enda solvamisele on meilegi eeskujuks. Üks antiikaja suurtest mõtlejatest paistis silma sellega, et ta kunagi ei solvunud. Kui temalt päriti, kuidas ta seda suudab, siis õpetas ta elutargalt: „Kui see, mis minu kohta öeldakse on tõde, siis milleks selle pärast solvuda. Kui see aga ei ole tõde, siis ei käi see ju minu kohta ja selle peale ei ole ju siis samuti mõtet solvuda.“
Jeesus ütles neile, kellega ta seal väitles, et nad on mitte Aabrahami lapsed, vaid kuradi lapsed. Selle tõendiks on kuuldud evangeeliumisõna viimane salm, milles nad tahavad Jeesust kividega surnuks visata. Aabraham seda ei soovinud.
Jeesus kuulutab tõde ja tõde teeb inimesed vabaks. Need, kes Jumala sõna ja tõe vastu võtavad. „Kes on Jumalast, see kuuleb“ Jumala sõna. „Kes ei kuule, ei ole Jumalast“.
Kuradi lapsed ei kannata ega salli tõde. Nendes tekitab tõe kuulmine viha ja vaenu tõe kuulutaja vastu. Kuni soovini tõe kuulutaja ära tappa. Jeesus rääkis ka Jumala ja kuradi isaduse teemal. Jumalale on omane elu andmine ja tõe rääkimine. Kuradile on omane elu võtmine – mõrv ja vale.
Kui Jeesus ütles, et tema oli enne Aabrahami, viitas ta oma preeksitentsile. Ühe käsitluse järgi võis Jeesus olla üks kolmest mehest, kes Aabrahami külastas ja talle sõnumi tõi, et aasta pärast on 90-aastasel Saaral tõotuse laps. Aabraham aga nägi ususilmas tulevast messia ajastut ja rõõmustas selle üle. Aabraham sai tõotuse ja nägi ususilmadega selle täitumist. Ka tõotuse poja Iisaki nimi tähendab: „ta naerab või rõõmustab“.
„Enne Aabrahami OLIN MINA“ – „MINA OLEN“ on Jahve nime tähendus, milles võime näha Jeesuse ja Isa ühtsust.
Jumal-Poeg oli elanud koos Jumal-Isaga kogu igaviku. Jeesus pani tallele oma Isa sõnad. Ja oli sellega Isa tõeline jünger. Kui meie paneme tallele Jeesuse sõnad, oleme tema tõelised jüngrid. Sõna naatsaretlane üks tähendusi, millega ka juudikristlasi kutsuti on „notserim“ – sõnade hoolde võtjad, sõnade hoidjad või talletajad. Meiegi oleme Jeesuse sõnade hoidjad. „Kes paneb tallele mu sõnad, ei näe surma iialgi“.
Maailmas on palju kurjust. Jeesuski kannatas kurjuse all. Kuid erinevalt inimestest tema ei murdunud, vaid võitis kurjuse. Jeesus aitas abivajajaid, sest temas polnud selle maailma kurjust. Vastupidi, temas oli puhas armastus. Armastus võidab kurjuse: „Võida sina kuri ära heaga“. Jeesuse poole võime pöörduda kõigil selle maailma kurjuse võidutsemise hetkedel, teades, et lõplik võit on Jumala päralt.
Lõpetuseks. Jumala arm ja tõde tulid maailma, kui Sõna sai inimeseks. Seda armu ja tõde saame nüüd Jeesuselt õppida, jäädes Jeesuse ustavaks jüngriks. Elades iga päev tema sõna valguses ja sõna järele. Kes Jumalat armastavad, kuulavad tema sõna, panevad selle tallele südamesse, püsivad selles ja elavad selle järele. Aidaku Jumal meidki Tema sõna kuulda, seda südames talletada ja selle järgi elada. Lõpetan Jeesuse sõnadega: „Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu.“ „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei näe surma iialgi!” Aamen.
Urmas Karileet
EELK Käsmu koguduse vaimulik
]]>